25. septembril saab kaks aastat ajast, kui Eesti kiitis heaks ÜRO kestliku arengu eesmärgid (Sustainable Development Goals). Kahe aasta jooksul oleme saavutanud selle, et kestliku arengu mõiste kõlab tuttavalt paljudele, kuid selle sisu jääb tihti arusaamatuks.

Lühidalt öeldes on tegu tasakaalu leidmisega planeedi piiratud ökoloogiliste ressursside ja inimestele heaolu loomise vahel. ÜRO liikmesriikidelt, ka Eestilt, oodatakse poliitika kujundamisel endest eesmärkidest lähtumist – oluline on, et kõik, mida me teeme, ei teeks maakerale ega siin elavatele inimestele veel rohkem kahju.

Septembri alguses käisid koos Euroopa, Ameerika ja Austraalia mikro- ja makroökonomistid, et arutleda selle üle, kas SDGdest võiksid saada uued ühiskonna arengu mõõtmise vahendid varasema majanduskasvu asemel.

Kuna laua taga istusid teiste hulgas Soome endine arenguminister, Austria Statistikaameti direktor, ÜRO majanduskomitee esindaja ja Madalmaade poliitaritmeetika professor, ei jäänud mingit võimalust liigseks filosofeerimiseks. Härjal haarati kohe sarvist ja kaardistati küllaltki detailselt ära, miks on sisemajanduse koguprodukt (SKP) äärmiselt halb vahend arengu mõõtmiseks ning mis takistab riike ja Euroopa Liitu sellest loobumast ja asendamast adekvaatsemate mõõteriistadega, näiteks SDG-dega (Sustainable Development Goals).

Suhteliselt üksmeelselt leiti, et SKP on tänaseks vananenud näitaja, mis ei kirjelda ühiskonna arengut täielikuna. Eelmise sajandi kolmekümnendatel välja töötatud mudeli plussid on lihtsus, võrreldavus ning ajalooline järjepidevus. Muutuseid on muidugi hea jälgida, kasutades läbi aegade samu vahendeid. Kuid juhtumisi on vahepeal edasi arenenud nii inimkond kui majanduslik ja füüsiline keskkond, mistõttu ei ole mõistlik jääda kinni vanadesse raamidesse, vaadates endale ja maailmale otsa moondunud pilguga. Samas on ökonomistid aastakümnete vältel püüdnud leiutada uusi võimalikke mõõteriistu, millel on ikka ja jälle avastatud loovigu, puudujääke ning liigselt laia haaret – on tahetud mõõta kõike ning sellisesse „küllusesse“ ära uputud.

Et elu edenemist mitte mõõta vaid tootlikkusega (ja inimese olemust võrdsustada tarbimisega), leppisid ÜRO ja Euroopa Liit 2015. aastal kokku ühtsetes kestliku arengu eesmärkides, määrates need kõikidele liikmesriikidele ellu viimiseks ja mõõtmiseks. Nii on elukvaliteet seotud loodusvarade ja keskkonna talumisvõimega, saavutades tasakaalu inimeste heaolu ja keskkonna võimaluste vahel. Tänaseks on osad liikmesriigid veidi rohkem, teised vähem SDG-d omaks võtnud, kuid tõelisteks eesmärkideks ei ole need saanud kusagil.

Selle põhjuseid, täpsemalt takistusi kaardistasime kümneid, kuid pjedestaalile tõsteti neist kaks – hirm ja teadmatus. Euroopa on saavutanud oma heaolu, tuginedes tootlikkusele kui eesmärgile ja väärtusele. Nii oleme saanud maailmas eelise, mida keegi ei julge maha mängida. Progress ja efektiivsus on väärtused, mille pinnalt oleme saavutanud standardid, mida naudivad siin olijad ja ihalevad kaugemal viibijad. Keskmine eurooplane ei ole nõus loovutama osakesti oma elukvaliteedist, kuigi tunnistab, et elu maailmas on ebaõiglane.

Poliitiliselt ei julge keegi teha otsust pühenduda uutele väärtustele, teadmata, mis hakkab juhtuma, kui tähelepanu vanadelt eemale liigub. On selge, et kui pühenduda kestlikule arengule, peab ümber vaatama kogu senise majandusliku süsteemi. Tarbimise kui selle aluse asendamine säästmisega võib tuua kaasa ootamatuid tagajärgi. Euroopa heaolu kadumine on kõikide poliitiliste jõudude suurim hirm.

Küll aga leiti, et ÜRO kestliku arengu eesmärkidel on küllaltki head võimalused saada tulevikus universaalseks arengu mõõtmise tööriistaks, kuna hõlmavad ka vajalikku majanduslikku dimensiooni. Nimelt ütleb ÜRO: me soovime rajada kõikidele riikidele kindla majandusliku aluse. Jätkusuutlik, kaasav ja säästev majanduskasv on heaolu saavutamise põhieeldus.

Agne Kuimet
Arengukoostöö Ümarlaua huvikaitsespetsialist

Lugu ilmus ka Äripäevas 29. septembril 2017.

Raha foto: 401(K) 2012