“Mulle meeldib ikka mõelda, et olen avatud meeltega ning suudan üpriski hästi tajuda, millises maailmas elan. Mõtlesin, et lähen festivali teisel päeval eelarvamuste alale ja saan oma teadmistele kinnitust. Teadmistemängus “Hans Roslingi jalajälgedes: kui palju me maailma kohta ei tea?” esitas mängujuht küsimusi ning osalejad said 3D-mängunuppudena liikuda selle vastuseposti juurde, mida pidasid õigeks.

Mäng algab. Esimene küsimus: “Maailmas keskmiselt on 30-aastane mees käinud koolis 10 aastat. Kui kaua on koolis käinud sama vana naine?” Vastuseks saab valida kas üheksa, kuus või kolm aastat. Mõtlen ja kõhklen ning hakkan liikuma kolme-aasta vastuseposti suunas. Enamik osalejaid on minuga sama meelt. Kõige vähem on inimesi üheksa-aasta vastuse juures. Arutame enda rühmas, et kuigi Eestis on naised haritumad kui mehed, siis ülejäänud maailmas ei ole naiste roll ühiskonnas ja nende võimalused haridusele niivõrd head. Rühmakaaslased noogutavad kaasa. Üllatus on suur, kui mängujuht teatab, et õige vastus on üheksa aastat ehk maailmas keskmiselt ei jää naiste haridustee üldsegi palju lühemaks kui meestel. Varem oli ebavõrdsus suurem, kuid olukord on ajaga märkimisväärselt paranenud. Üheksa-aasta vastajad juubeldavad, meie teeme suuri silmi.

Teine küsimus: “Kuidas on viimase saja aasta jooksul muutunud loodusõnnetustes surma saanud inimeste arv? Rohkem kui kaks korda suurenenud, jäänud samaks või rohkem kui kaks korda vähenenud?” Mõtlen kliimasoojenemise peale ning sellele, et rahvastikutihedus on suurenenud, mistõttu on looduskatastroofid ehk tänapäeval surmavamad. Samas on jällegi meditsiin hoogsalt arenenud. Jään keskmise vastuse juurde. Osalejad jaotuvad nüüd palju võrdsemalt. Õige vastus on, et hukkunute arv on rohkem kui kaks korda vähenenud. Hakkan vastuste loogikast ja sõnumist aru saama.

Mida rohkem küsimusi järgneb, seda optimistlikumaks vastajad muutuvad. Vihmasabinad tekitavad trotsi, kuid vastused teevad meele heldeks. “Mis oli 2015. aastal sündinud lapse keskmine oodatav eluiga? 50? 60? 70 aastat?” 50 juurde ei liigu kedagi, enamik on õige vastuse 70 juures. Hurraa!” – Elina Allikalt, Arvamusfestivali blogis

Miks enamus meist arvas, et asjad lähevad halvemaks?

1. Elu maailmas on palju paremaks läinud viimase 30 aasta jooksul, koolis õpetatud faktid on vananenud (mis aastal käis ülikoolis Sinu kõige vanem õpetaja?).
2. Meedia otsib erakordseid uudiseid, enamasti on need halvad. Suurt tähelepanu saavad viletsus ja surm, kuid headest asjadest ei räägita. Nii on lihtne järeldada, et asjad ongi halvasti.
3. Hirmutamine – igas ühiskonnas on inimesi ja organisatsioone, kes võidavad odavat populaarsust hirmude süvendamisega.
4. Aastasadu tagasi töötas intuitsioon meie kasuks – me nägime midagi ja tegime sellest järeldused maailma toimimise kohta laiemalt. Tänapäeval on vastupidi – uudiste ja sotsiaalmeedia võidukäiguga näeme palju negatiivseid sündmuseid, mis on erakordsed. Nüüd töötab intuitsioon meile vastu – enam ei saa üksikute lugude põhjal üldistusi teha. Ainus võimalus saada teemast õige pilt oleks alati kogu teema läbi töötada, aga seda ei jõua meist keegi.

Kuidas olukord enda kasuks pöörata?

1. Eelda, et maailmas lähevad asjad paremaks.
2. Eelda, et  ebavõrdsus maailmas kahaneb.
3. Ära eelda, et rikkus on iga edusammu eeldus. Ka vaestes riikides käivad tüdrukud koolis, enamuses kohtades maailmas on elekter, enamus inimesi on kirjaoskajad jne.
4. Arvesta, et me ülehindame ohtusid, mida ise kardame. (Kas usud, et haid on ohtlikud? Surmapõhjuste statistika järgi mitte.) Meiega on lihtne manipuleerida võimendades asju, mida niigi kardame.