Juuni alguses teatas president Donald Trump, et USA astub välja Pariisi kliimaleppest. Maailm reageeris valuliselt. Aga teate, mis oli härra Trumpi avalduse juures erakordselt lahe? See, mida USA kogukonnad, linnad ja ettevõtted teha lubasid! Endine New Yorki linnapea Michael Bloomberg ütles, et USA saab ikkagi Pariisi leppega võetud kohustused täidetud, seda osariikide, linnade ja ettevõtete ühise jõupingutuse abiga. On lausa veider jälgida, kuidas Trumpi otsus on toonud ühe vihmavarju alla naftafirmad nagu Shell Oil ja ExxonMobil, autotootja General Motors’i, tehnoloogiagigandid Apple ja Google ning erinevad keskkonnaorganisatsioonid, kes varem üksteise varjugi ei sallinud.

See on väga hea näide inimeste meelekindlusest ja teadmisest, et nende teod loevad. Suured muutused algavad meist endist, igaühe kodulinnast, koduvallast, koolist ja töökohast. Ka Eestis on linnadel valdadel ja küladel tohutu jõud maailma muutmiseks.    

„Kevades“ ütles õpetaja Laur Tootsile: „Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee ise.“ See kehtib tegelikult ka selle kohta, kuidas me maailma suhtume. Sageli öeldakse, et mis siin ikka proovida – üksi ei suuda ju keegi maailmast vaesust ja haiguseid kaotada, kliimat parandada ega sõdu lõpetada. Loomulikult, isegi kui ma ei sööks enam kunagi liha, ei kasutaks üldse plastmassi ja kasvataks kõik oma toidu ise, oleks see vaid tilk ookeanis, kuid ilma selle tilgata oleks vihm hõredam.

Kõike korraga ei saa ega peagi, pole mõtet seada endale ebareaalselt kõrgeid ootuseid. Ent meie kõigi pisikesest panusest moodustub oluliselt suurem laviin, mis suudab maailma mõjutada. Nii et kõik need sammud on olulised – auto asemel ühistranspordiga sõitmine, roheline elektripakett, taimetoiduneljapäevad, õiglase kaubanduse šokolaad või Eestis kasvanud toidu eelistamine. Sageli juhtub, et maailmale kasulikud sammud hoiavad lausa raha kokku, on see siis uue auto ostmata jätmine, riidest poekotid või  taaskasutuspoodidest riiete ostmine.

Maailm on viimaste aastakümnete jooksul muutunud oluliselt paremaks paigaks kui see oli varem. Elame maailmas, kus 85% inimestest oskab lugeda ja kirjutada, sügavas vaesuses elavate inimeste arv on viimase 20 aastaga vähenenud kaks korda ning laste arv ühe naise kohta on 2,5 lapseni. Muutus on võimalik, areng on olnud peadpööritav. Ent probleemid ei ole kadunud ei Eestist ega mujalt, teha on veel palju.

Teeme koos!

Sigrid Solnik
Arengukoostöö Ümarlaua juht