Oxfami raportiga saab tutvuda siin

Loe ka pikemat eesti keelset tõlget

Maailm kannatab hetkel erakordsete olude käes, mida on põhjustanud mitmed kriisid. Kümneid miljoneid inimesi ohustab nälg, sajad miljonid seisavad silmitsi järskude tõusudega nii esmatarbekaupade kui kütte hindades ning globaalne vaesus on tõusnud esimest korda 25 aasta jooksul. Samal ajal on nendest kriisidest selgelt kasu lõiganud maailma rikkaimad, kes on oma jõukust märkimisväärselt suurendanud – korporatsioonide kasumid on saavutanud rekordeid, kuid jõukate maksukoormus on vaid langenud. Käesolevate kriiside ning ennenägematult suureneva vaesusega võitlemiseks on kõige olulisemaks ja efektiivsemaks meetmeks rikaste kõrgem maksustamine. Seda sammu toetavad mitmed faktid: ajalooliselt on olnud jõukaimate maksud märksa kõrgemad, rikaste suurem maksustamine on väga populaarne mõte nii tavainimeste kui osade jõukate seas ning just nende maksude kaudu on võimalik luua võrdsemat, demokraatlikumat ühiskonda, kus on piisavalt ressursse nt kvaliteetse tervishoiu ja hariduse ülalhoidmiseks.

Kriisiaeg tekitab enamusele inimkonnast suuri kannatusi

2022. aastal teatas Maailmapank, et maailm ei suuda saavutada oma eesmärki kaotada äärmuslik vaesus aastaks 2030 ning et globaalne progress äärmise vaesuse vähendamisel on peatunud – kätte on jõudnud hoopis suurim tõus globaalses ebavõrdsuses ja ulatuslikuim tagasilangus võitluses vaesusega alates Teisest Maailmasõjast. UNDP leidis esimest korda, et inimareng on langenud üheksas riigis kümnest. Oxfami raport leidis aga, et 1.7 miljardi töölise palgatõus jääb alla inflatsioonile, vähendades nende võimekust osta toitu või maksta elektri ja kütte eest. Terved riigid seisavad silmitsi pankrotiga, mida põhjustavad kontrollimatult suurenevad võlamaksed. Vaeseimad riigid kulutavad neli korda rohkem võlgade maksmisele (sageli röövellikele rikastele eralaenajatele) kui tervishoiule. Viie aasta jooksul plaanivad ¾ valitsusi vähendada oma kulutusi, kärpides oma kulusid 7.8 triljoni dollari ulatuses.

Kriisiaeg tekitab vähestele hiiglaslikku varandust

Käesolev elukalliduse kriis oma ohjeldamatult tõusvate toidu- ja energiahindadega on toonud märkimisväärseid kasumeid jõukuse püramiidi tipusolijatele. Toidu- ja energiaettevõtted on saavutanud rekordkasumeid ning maksnud välja rekordsummasid oma rikastele aktsionäridele ja miljardäridest omanikele. USA-s, Austraalias ja Euroopas on korporatsioonide liigkasuvõtmine vähemalt 50% inflatsiooni taga, tehes elukalliduse kriisist suures osas kasumivõtu kriisi. Ka pandeemia tõttu on miljardäride varad ainult suurenenud. Rikkamad riigid süstisid avaliku sektori raha oma majandustesse, et toetada oma elanikkonda, kuid samas kergitati sellega ka erinevate varade hindu, mis astmelise maksustamiseta lasi superrikastel enda taskutesse pista enneolematuid summasid.

Selle kõige taustal on jõukaimate poolt varade kokkukuhjamine üha kiirenenud – kuigi see oli niigi juba rekordtasemel. Viimase 10 aasta jooksul on rikkaim 1% inimkonnast enda valdusesse võtnud enam kui poole tol perioodil loodud globaalsest jõukusest. Alates 2020 aastast on nendepoolne varade endale krahmamine kiirenenud – rikkaim 1% on endale võtnud juba ligi 2/3 kogu loodud jõukusest. Samal ajavahemikul on sissetulekute püramiidi alumise 90% iga töötaja poolt loodud dollarilise tulu kohta saanud üks maailma miljardäridest endale 1.7 miljonit dollarit.

Samal ajal on rikaste sissetuleku ja jõukuse märkimisväärne tõus kokku langenud rikkaima 1% maksude ulatusliku langusega. Kuigi siin esineb riiklikke erisusi, on üldine rikastele maksude vähendamise trend püsinud äärmiselt sarnasena kõigis maailma piirkondades. OECD puhul oli 1980ndatel rikaste üksikisiku tulumaks 58% juures, langedes 90ndatel 42% juurde, kuhu ta on enamvähem jäänud ka tänapäeval. 100 riigi üleses arvestuses on keskmine maksumäär veelgi madalam – 31%. Kapitali kasvutulu maksumäärad, mis on enamikes riikides rikkaima 1% kõige olulisemaks sissetulekuallikaks, on üle 100 riigi üleselt keskmiselt vaid 18%. Vaid kolm riiki maksustavad kapitalilt saadud sissetulekut rohkem kui töö kaudu saadud sissetulekut. See kõik viib olukorrani, kus kogu maailma ajaloos ühe rikkaima mehe, Elon Muski, „tegelik maksumäär“ on vaid 3.2% ning üks teine rikkaim miljardär, Jeff Bezoz, maksab vähem kui 1% makse. Võrdluseks, tavaline turuettevõtja, kes töötab Oxfamiga Ugandas, maksab 40% oma tuludelt maksudeks. Lisaks pole 2/3 riikides mingisugust pärandimaksu kapitalile ja varale, mis pärandatakse otsestele järeltulijatele. Kuna pooled maailma miljardäridest elavad riikides, kus pole pärandimaksu, tähendab see, et 5 triljonit dollarit pärandatakse maksuvabalt järgmisele põlvkonnale – rohkem kui kogu Aafrika SKP.

Selline jõukuse äärmuslik kontsentreerumine õõnestab majanduskasvu, toob poliitikasse ja meediasse korruptsiooni, nõrgestab demokraatiat ning tõukab tagant poliitilist polariseerumist. Miljardäride ning rekordkasumite olemasolu ajal, kus enamus inimesi seisab silmitsi kokkuhoiupoliitikaga, suureneva vaesuse ja elukalliduse kriisiga, on tõestus, et hoiame kinni majandussüsteemist, mis tegelikkuses ei ole praegusel kujul suuteline täitma oma inimkonnale antud lubadusi.

Kriisiaeg avab ukse lahendusteni

Oxfam leidis oma raportis, et murda välja sellest tsüklist, kus miljardärid kuhjavad lõputult kokku jõukust, peavad valitsused käsitlema kõiki erinevaid viise, kuidas majandus on superrikaste kasuks kallutatud, sealhulgas vaatama üle töölisõigused, avalike varade erastamise, tegevjuhtide kompensatsioonid, rikastele ja korporatsioonidele mõeldud maksukärped jpm, kuid kõige pakilisemaks võtmelahenduseks on rikaste maksustamine. Alustuseks peaks maailm pürgima 2030. aastaks miljardäride arvu poole võrra vähendamise poole (võrreldes tänasega), suurendades rikkaima 1% makse ning rakendades teisi miljardäridele suunatud meetmeid. See ei kaotaks ega laostaks superrikaid, vaid tooks nende arvukuse ja jõukuse tagasi sinna, kus see oli vaid 10 aasta eest, aastal 2012.

Väljapakutud rikaste maksustamise idee pole midagi uudset – USA-s oli aastatel 1951-1963 föderaalne tulumaksu tippmäär 91%, 1975. aastani oli pärandimaksude tippmäär 77% ning ettevõtte tulumaks oli 50ndatel ja 60ndatel keskmiselt napilt üle 50%. Teistes jõukates riikides olid sarnased maksumäärad ning neid toetati vaatamata parteilisele kuulumisele. Hävingu toomise asemel eksisteerisid need maksumäärad kõrvuti ühtede kõige edukamate majandusliku arengu aastakümnetega. Ka tänapäeval on superrikaste maksude tõstmise ideel üha rohkem toetajaid. Rikaste suuremat maksustamist, et toetada inimeste toimetulekut nendes kriisides nõutakse üle poliitspektrumi, sealhulgas ka asutuste poolt nagu Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja Euroopa Keskpank (ECB). Erinevad küsitlused on näidanud, et üle maailma on kodanikud juba ammu näinud rikaste suuremat maksustamist kui vajalikku ja arukat sammu. Ka superrikkad ise nõustuvad – 2022 jaanuaris allkirjastasid üle 100 miljonäri avaliku kirja, milles palusid endale kõrgemaid makse.

Kui palju peaksid rikkad makse maksma?

Oxfami arvutuste kohaselt võimaldaks omandimaks, mis oleks miljonäridele 2%, enam kui 50 miljoni dollarilise varaga inimestele 3% ning miljardäridele 5%, koguda aastas 1.7 triljonit dollarit. Üks triljon on tuhat miljardit ehk see maks jaotaks ümber 1 700 000 000 000 dollarit aastas, mida saaks investeerida kõigile kättesaadavasse tervishoidu ja haridusse, õnnelikematesse ja tervislikematesse ühiskondadesse, innovatsiooni, teadusesse ja arendustegevusse, jätkusuutlikumale majandusele üleminekule ning kliimakollapsi peatamisse. Lisaks superrikaste püsivale kõrgemale maksustamisele soovitatakse valitsustel neile võimalikult kiiresti kehtestada ühekordne solidaarsusmaks, millega võtta tagasi pandeemia ajal krabatud tulu, mida teeniti avaliku sektori vahendite arvelt. Samuti tuleks maksustada jõukust läbi suuremate maksumäärade kinnisvarale, maale ja pärandusele.