See on pikem tõlge Oxfami raportist “Survival of the Richest”

Ellu jäävad rikkaimad

Maailm kannatab hetkel erakordsete olude käes, mida on põhjustanud mitmed kriisid. Kümneid miljoneid inimesi ohustab nälg, sajad miljonid seisavad silmitsi järskude tõusudega nii esmatarbekaupade kui kütte hindades ning globaalne vaesus on tõusnud esimest korda 25 aasta jooksul. Samal ajal on nendest kriisidest selgelt kasu lõiganud maailma rikkaimad, kes on oma jõukust märkimisväärselt suurendanud – korporatsioonide kasumid on saavutanud rekordeid, kuid jõukate maksukoormus on vaid langenud. Käesolevate kriiside ning ennenägematult suureneva vaesusega võitlemiseks on kõige olulisemaks ja efektiivsemaks meetmeks rikaste kõrgem maksustamine. Seda sammu toetavad mitmed faktid: ajalooliselt on olnud jõukaimate maksud märksa kõrgemad, rikaste suurem maksustamine on väga populaarne mõte nii tavainimeste kui osade jõukate seas ning just nende maksude kaudu on võimalik luua võrdsemat, demokraatlikumat ühiskonda, kus on piisavalt ressursse nt kvaliteetse tervishoiu ja hariduse ülalhoidmiseks.

Kriisiaeg tekitab enamusele inimkonnast suuri kannatusi

2022. aastal teatas Maailmapank, et maailm ei suuda saavutada oma eesmärki kaotada äärmuslik vaesus aastaks 2030 ning et globaalne progress äärmise vaesuse vähendamisel on peatunud – kätte on jõudnud hoopis suurim tõus globaalses ebavõrdsuses ja ulatuslikuim tagasilangus võitluses vaesusega alates Teisest Maailmasõjast. UNDP leidis esimest korda, et inimareng on langenud üheksas riigis kümnest. Oxfami raport leidis aga, et 1.7 miljardi töölise palgatõus jääb alla inflatsioonile, vähendades nende võimekust osta toitu või maksta elektri ja kütte eest. Terved riigid seisavad silmitsi pankrotiga, mida põhjustavad kontrollimatult suurenevad võlamaksed. Vaeseimad riigid kulutavad neli korda rohkem võlgade maksmisele (sageli röövellikele rikastele eralaenajatele) kui tervishoiule. Viie aasta jooksul plaanivad ¾ valitsusi vähendada oma kulutusi, kärpides oma kulusid 7.8 triljoni dollari ulatuses.

Kriisiaeg tekitab vähestele hiiglaslikku varandust

Samal ajal kiirenes jõukaimate poolt varade kokkukuhjamine, mis oli niigi juba rekordtasemel. Viimase 10 aasta jooksul on rikkaim 1% inimkonnast enda valdusesse võtnud enam kui poole tol perioodil loodud globaalsest jõukusest. Alates 2020 aastast on nendepoolne varade endale krahmamine kiirenenud – rikkaim 1% on endale võtnud juba ligi 2/3 kogu loodud jõukusest. Samal ajavahemikul on sissetulekute püramiidi alumise 90% iga töötaja poolt loodud dollarilise tulu kohta saanud üks maailma miljardäridest endale 1.7 miljonit dollarit.

Pandeemia ajal on miljardäride varad ainult suurenenud. Rikkamad riigid süstisid avaliku sektori vahendeid oma majandustesse, et toetada oma elanikkonda, kuid samas kergitati sellega ka erinevate varade hindu. Seega astmelise maksustamiseta lasti superrikastel enda taskutesse pista enneolematuid summasid.

Käesolev elukalliduse kriis oma ohjeldamatult tõusvate toidu- ja energiahindadega on toonud ka märkimisväärseid kasumeid jõukuse püramiidi tipusolijatele. Toidu- ja energiaettevõtted on saavutanud rekordkasumeid ning maksnud välja rekordsummasid oma rikastele aktsionäridele ja miljardäridest omanikele. USA-s, Austraalias ja Euroopas on korporatsioonide liigkasuvõtmine vähemalt 50% inflatsiooni taga, tehes elukalliduse kriisist suures osas kasumivõtu kriisi.

Iga miljardär on näide läbikukkunud poliitikast

Jõukuse äärmuslik kontsentreerumine õõnestab majanduskasvu, toob poliitikasse ja meediasse korruptsiooni, hävitab demokraatiat ning tõukab tagant poliitilist polariseerumist. Miljardäride ning rekordkasumite olemasolu ajal, kus enamus inimesi seisab silmitsi kokkuhoiupoliitikaga, suureneva vaesusega ja elukalliduse kriisiga, on näide majandussüsteemist, mis ei ole suuteline täitma inimkonnale antud lubadusi. Liiga kaua on valitsused, rahvusvahelised finantsasutused ja eliidid maailma eksitanud väljamõeldud jutuga allanirisevast jõukusest (inglise keeles trickle-down economics), kus madalad maksud ja suured kasumid vähestele viivad lõpuks meie kõigi hüvanguni. See on muinasjutt, mis ei põhine tõel; süsteem, mis on laialdaselt vääraks loetud, kuid mis jätkuvalt püsib juhtide mõtetes. See on süsteem, mis töötab väga hästi tipus istuva väikese inimgrupi huvides, kuhu kuuluvad peamiselt rikkad valged mehed globaalsest põhjast.

Lahendused

Et murda välja sellest tsüklist, kus miljardärid kuhjavad lõputult kokku jõukust, peavad valitsused käsitlema kõiki erinevaid viise kuidas majandus on superrikaste kasuks kallutatud, sealhulgas vaatama üle töölisõigused, avalike varade erastamise, tegevjuhtide kompenseerimised ja paljut muud. Lisaks sellele on Oxfam tuvastanud võtmelahendusena rikaste maksustamise – alustuseks peaks maailm pürgima 2030. aastaks miljardäride arvu poole võrra vähendamise poole (võrreldes tänasega), suurendades rikkaima 1% makse ning rakendades teisi miljardäridele suunatud poliitikaid. See ei kaotaks ega laostaks superrikaid, vaid tooks nende arvukuse ja jõukuse tagasi sinna, kus see oli vaid 10 aasta eest, aastal 2012. Lõppeesmärk peaks olema aga suurem ning viima miljardäride kaotamiseni, osana õiglasemast ja mõistlikumast maailma varade jaotamisest.

Õiglane maksustamine mängib selles visioonis kriitilist rolli, kuid see töötab vaid siis kui me loobume koheselt aastakümneid kestnud rikastele ja korporatsioonidele mõeldud maksukärbetest.

Rikaste sissetuleku ja jõukuse märkimisväärne tõus on kokku langenud rikkaima 1% maksude ulatusliku langusega. Kuigi siin esineb riiklikke erisusi, on üldine rikastele maksude vähendamise trend püsinud äärmiselt sarnasena kõigis maailma piirkondades. OECD puhul oli 1980ndatel rikaste üksikisiku tulumaks 58% juures, langedes 90ndatel 42% juurde, kuhu ta on enamvähem jäänud ka tänapäeval. 100 riigi üleses arvestuses on keskmine maksumäär veelgi madalam – 31%.

• Iga 1 maksudollari kohta on vaid 4 senti kogutud omandimaksudelt. Varade maksustamise võimetus on suurim madala ja keskmise sissetulekutasemega riikides, kus on ka ebavõrdsus suurim.
  
• 2/3 riikidest pole mingisugust pärandimaksu kapitalile ja varale, mida pärandatakse otsestele järeltulijatele. Pooled maailma miljardäridest elavad riikides, kus pole pärandimaksu, mis tähendab, et 5 triljonit dollarit pärandatakse maksuvabalt järgmisele põlvkonnale – seda on rohkem kui kogu Aafrika SKT! Nii luuakse uut võimsat ja vastutuselevõetamatut aristokraatiat.
  
• Kapitali kasvutulu maksumäärad, mis on enamikes riikides rikkaima 1% kõige olulisemaks sissetulekuallikaks, on üle 100 riigi üleselt keskmiselt vaid 18%. Vaid kolm riiki maksustavad kapitalilt saadud sissetulekut rohkem kui töö kaudu saadud sissetulekut.
  
• Kogu maailma ajaloos ühe rikkaima mehe, Elon Muski, „tegelik maksumäär“ on vaid 3.2% ning üks teine rikkaim miljardär, Jeff Bezoz, maksab vähem kui 1% makse. Võrdluseks, tavaline turuettevõtja, kes töötab Oxfamiga Ugandas, maksab 40% oma tuludelt maksudeks.
  

See ei pea nii olema – kõrgemad maksud rikastele on varem olnud normaalsus.
USA-s oli aastatel 1951-1963 föderaalne tulumaksu tippmäär 91%; 1975. aastani oli pärandimaksude tippmäär 77%; ettevõtte tulumaks oli 50ndatel ja 60ndatel keskmiselt napilt üle 50%. Teistes jõukates riikides olid sarnased maksumäärad ning neid toetati vaatamata parteilisele kuulumisele, lisaks eksisteerisid need kõrvuti ühtede kõige edukamate majandusliku arengu aastakümnetega.

Üks kõige strateegilisemaid tööriistu ebavõrdsusega võitlemiseks ja mitmikkriisi seljatamiseks: rikaste maksustamine

Tänapäeva mitmikkriisist väljumise ukseks on rikaste ja korporatsioonide suurem maksustamine. See aitab eemale tüürida kokkuhoiupoliitikast, sellega saab võidelda inflatsiooni ja hinnatõusude vastu ning sellega saame vältida massilise vaesumise ja nälja ebavajalikku julmust.

Suurem maksustamine on eeltingimuseks edukatele strateegilistele valitsustele, andes neile rohkem ressursse mida investeerida kõigile kättesaadavasse tervishoidu ja haridusse, õnnelikematesse ja tervislikematesse ühiskondadesse, innovatsiooni, teadusesse ja arendustegevusse, jätkusuutlikumale majandusele üleminekule ning kliimakollapsi peatamisse.

Oxfami arvutuste kohaselt võimaldaks omandimaks, mis on miljonäridele 2%, enam kui 50 miljoni dollarilise varaga inimestele 3% ning miljardäridele 5%, koguda aastas 1.7 triljonit dollarit – üks triljon on tuhat miljardit ehk see maks jaotaks ümber 1 700 000 000 000 dollarit aastas. Sellest rahast piisaks, et aidata vaesusest välja 2 miljardit inimest ning rahastada globaalset plaani nälja kaotamiseks. Lisaks saaks selle rahaga täita ÜRO humanitaarsete hädaolukordade rahastuse puudujääki ning aidata rahastada kliimakriisi põhjustatud kahjusid madala ja keskmise sissetulekuga riikides. Samuti aitaks see võimaldada universaalset tervishoidu ja sotsiaalseid tagatisi kõigile inimestele madala ja madal-keskmise sissetulekuga riikides (kokku 3.6 miljardile inimesele).

Superrikaste maksustamine vähendab otseselt rikkaimate arvu ja jõukust, luues võrdsemaid ühiskondasid ning ennetades võimsate vastutuselevõtmatute ja semi-aristokraatlike eliitide teket. See vähendab ka ühiskonda õõnestavaid ebavõrdsuseid.

Eelmiste ülemaailmsete kriiside ajal suurendati solidaarsusaktina rikkaimate maksumäärasid. Pettumustvalmistavalt ei tehtud seda covid19 pandeemia tipphetkel. Selle asemel 95% riikidest kas ei suurendanud või isegi langetasid makse rikastele ja korporatsioonidele.

Puhuvad muutuste tuuled…

Mitmikkriis on muutnud vanu mõttemalle. Nõue rikaste suurema maksustamise järele, et toetada inimesi nendes kriisides, tuleb üha sagedamini kõikjalt poliitspektrumilt, sealhulgas ka ootamatute asutuste poolt nagu Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja Euroopa Keskpank (ECB). Kui 2022 oktoobris pidi UK valitsus loobuma planeeritud maksukärbetest rikastele, märkis see olulist pöördepunkti. Tõde on aga, et rikaste maksukärped polnud kunagi toetatud rahvaenamuse poolt. Küsitlused on näidanud, et üle maailma on kodanikud juba ammu näinud rikaste suuremat maksustamist kui vajalikku ja arukat sammu. Muutuste toomiseks on meil vaja vähendada poliitilisi sidemeid, mis on tagant kihutanud rikastele ja korporatsioonidele madalamate maksumäärade agendat.

Rikaste maksustamine – ülipopulaarne mõte, ka rikaste hulgas
Küsitlused on järjepidevalt leidnud, et enamus inimesi toetab rikaste maksustamist. Küsitlused USA-s leiavad, et viimase kümnendi jooksul on esimest korda enamus ameeriklasi hakanud nõustuma, et nende „valitsus peaks jõukust ümberjaotama, pannes rikastele kõrged maksud“. Umbes 80% India kodanikest pooldavad rikaste maksude tõstmist ning 85% brasiillastest pooldavad superrikaste maksude tõstmist, et rahastada esmavajalikke teenuseid. Aafrikas küsitleti 34 riigi elanikke ning neist 69% nõustus, et „on õiglane maksustada rikkaid inimesi kõrgema määraga kui tavainimesi, et rahastada valitsusprogramme, millest saavad kasu vaesed.“
Ka superrikkad ise nõustuvad – 2022 jaanuaris allkirjastasid üle 100 miljonäri avaliku kirja, milles palusid endale kõrgemaid makse.

Aeg uueks tervemõistuslikuks suhtumiseks

Me peame ümberkujundama, taaslooma ning taaseesmärgistama oma majandusi vastamaks nende kriiside pakilistele vajadustele, rajades võrdsema maailma ning päästes meie planeedi. Ennekõike peame me uuesti omandama õppetunnid ajaloost, kui rikkad maksid oma õiglast osa maksudest ning need maksud aitasid laiendada õiguseid nagu universaalne ligipääs tervishoiule ja haridusele.

Ebavõrdsus ei ole paratamatus. Ebavõrdsus on poliitiline valik. Valitsused saavad teha selgeid ja konkreetseid praktilisi samme, et märkimisväärselt vähendada ebavõrdsust ning anda endale rahanduslikud hoovad oma inimeste kaitsmiseks. Nad saavad valida aidata inimestel saada ohutult läbi kriiside, selle asemel et panna neid tarbetult kannatama kasinuspoliitikate tõttu.

Kui palju maksu peaksid rikkaimad maksma?

Oxfam kutsub igat riiki üles rakendama maksude komplekti, mis tagaks, et rikkaim 1% maksab märkimisväärselt suuremat maksumäära, makstes näiteks 60% oma sissetulekutest maksudeks, ning et multi-miljonärid ja miljardärid maksaksid veelgi kõrgemat maksumäära. See oleks protsent nende kogusissetulekult, nii nende töölt kui kapitaliinvesteeringutelt.

Sellise maksutaseme juurde jõudmiseks tuleks vähemalt kahekordistada tänapäevane keskmine maksumäär, mis on 100 riigi võrdluses enimteenijatele keskmiselt vaid 31%, ning neljakordistada kapitali kasvutulude maksumäär, mis on 123 riigi võrdluses keskmiselt vaid 18%. 20. sajandil olid pikkadel perioodidel normiks 60% ja kõrgemadki piirmaksumäärad rikaste isiklikele sissetulekutele. Superrikastele, ehk neile kelle varandus küündib mitme miljoni või miljardi dollarini, peaks maksumäärad olema 75% või enamgi, et hoida ära hiiglaslikke palgamakseid tippjuhtidele. Valitsused peavad sissetuleku maksustamisel kindlustama, et nad maksustaksid ka kapitalilt saadud tulusid vähemalt sama palju, või eelistatult enamgi, kui töö kaudu teenitud sissetulekut.

Valitsused peaksid võimalikult kiiresti kehtestama ühekordse solidaarsusmaksu superrikastele, et haarata tagasi pandeemia ajal endale krahmatud tulu, mida teeniti avaliku sektori vahendite arvelt. Samuti tuleks rakendada püsivad maksud varale, mis oleks sellises suurusjärgus, et vähendaks superrikaste arvu. Oxfami andmetel selleks, et hoida miljardäride jõukust viimasel viiel aastal samal tasemel, oleks valitsused pidanud maksustama nende vara iga-aastaselt 12.8% maksumääraga. Maksud jõukusele peaksid sisaldama ka suuremaid makse kinnisvarale ja maale, nagu ka kõrget maksumäära superrikaste pärimismaksule. Samas tuleb silmas pidada, et ebavõrsust ei saa kaotada vaid maksude kaudu – vaja on ka teisi meetmeid, mis rajaksid majandussüsteemi, kus ei saa selline äärmuslik lõhe sissetulekute vahele üldse tekkida.

On aeg maksustada rikkaid

Rikaste suurem maksustamine pole ebavõrdsuse kriisile ainuke lahendus, kuid on üks fundamentaalne osa sellest. Valitsustel on aeg maha raputada aastakümneid läbikukkunud ideoloogiat ja rikka eliidi mõju, ning teha õiget asja: maksustada rikkaid.

Seda maksutulu, mis laekub uutest astmelistest maksudest, tuleb kasutada meile kõigile õiglasema, võrdsema ja jätkusuutlikuma tuleviku rajamiseks.

Valitsused saavad parema tuleviku loomiseks järgida neid nelja sammu:

1. Ühekordse solidaarsusmaksu kehtestamine, korporatsioonide juhusliku tulu maksustamine ning kõrgema maksu kehtestamine dividendide väljamaksetele, et peatada kriisist liigkasuvõtmine.
   
2. Püsivalt rikkaima 1% maksude suurendamine, näiteks vähemalt 60%-ni nende sissetulekutest nii kapitali kui töö pealt, ning kõrgemate maksumäärade kehtestamine multimiljonäridele ja miljardäridele.
   
3. Superrikaste maksustamine piisavalt kõrgete maksumääradega, mis süstemaatiliselt vähendab äärmuslikku jõukust ja vähendab mõjuvõimu koondumist ning ebavõrdsust.
   
4. Nendest maksudest saadud tulu kasutamine valitsemissektori kulutuste suurendamiseks valdkondadele, mis vähendavad ebavõrdsust, nagu tervishoid, haridus ja toidukindlus, ning et rahastada õiglast üleminekut vähese CO2 heitmega ühiskonnale.
   

2020 aastast alates on maailma rikkaim 1% enda valdusesse võtnud ligi 2/3 kogu tol ajal loodud varast – ligi 2 korda rohkem raha kui teenis ülejäänud 99% maailma elanikkonnast!
Miljardäride varad suurenevad 2.7 miljardi dollari võrra päevas (meenutuseks, 1 miljard on tuhat miljonit), samal ajal kui vähemalt 1.7 miljardi töölise palgatõus süüakse ära sellest kiiremini tõusva inflatsiooni poolt.
Toidu- ja energiaettevõtted enam kui kahekordistasid oma kasumid aastal 2022, makstes välja 257 miljardit dollarit oma jõukatele aktsionäridele, samal ajal kui üle 800 miljoni inimese peab kogema igapäevaselt nälga.
Iga maksudollari puhul on vaid 4 senti sinna panustatud omandimaksude poolt ning pooled maailma miljardäridest elavad riikides, kus pole pärandimaksu rahale, mis nad oma lastele annavad.
5% maks maailma multimiljonäridele ja miljardäridele koguks riigikassadesse aastas 1.7 triljonit dollarit. Sellest rahast piisaks, et aidata vaesusest välja 2 miljardit inimest ning rahastada globaalset plaani nälja kaotamiseks.