Reaalelu “Ameerika mäed” – külm higi otsa ees ja silmad kinni surutud. Pärast Pariisi kliimaleppest taganemist on nüüd vist küll kõigile selge, et me tegelikult ka oleme kogu täiega, kõik koos selle pea alaspidi tundmatusse kihutava vaguni peal.

Iga tulev Trumpi otsus või väljaütlemine on 10 korda hullem kui eelmine ja kurbnaljakas on see, et eelmised hullud nagu ei tundu enam selle tõttu nii hullud. Veel enne, kui lauale tuli Pariisi kliimalepe, avalikustas Trumpi adminsitratsioon USA välispoliitika sh välissabi eelarve.

Absoluutsel skaalal kõige suurema välisabi andjana andis USA eelmisel aastal 30 miljardit välisabi (alla 1% USA riigi eelarvest). Olgu siinkohal öeldud, et osana riigi eelarvest panustavad aga pea 20 riiki USAst enam (Rootsi, Norra, Luxemburg jt). 2018.aastal vähendab USA antavat välisabi enam kui 1/3 võrra. „America First” slogani all tuntud ettevõtmine tähendab, et rahastus väheneb maailma suurimatele arengu- ja humanitaarabi organisatsioonidele – ÜRO-le, Maailmapangale, USA riiklikule meditsiiniprogrammile USAID ja teistele organisatsioonidele. „America First“ tähendab ka seda, et USA sõjaväe pealikud vaatavad sama ajal tankide ja soomusrongide “Kodu Antillat” – mida võtta, ja mida topelt võtta, sest sõjaväele on 2018. aastaks oodata 54 miljardi suurust eelarve tõusu. Sellise eelarvega saadab president Trump ja tema admintratsioon ühese sõnumi, et USA üks ja ainuke välispoliitiline vahend on sõda.

Selle otsusega lõppeb arengu- ja humanitaarabi sellisena, nagu oleme seda pikalt, pea 70ndatest Vietnami sõja ja kolooniate likvideerimise lõpust tundnud.

Kõige elementaarsema abi, toiduabi eelarve, väheneb 2017. aasta 3,5 miljardilt USDilt 1,5miljardini 2018. aastal. Seda on keeruline kogu selles interneti-info rägastikus alati üles leida, aga mainin igaks juhuks üle, et hetkel on neljas erinevas paigas valitsemas kõike ja kõiki hõlmav näljahäda (Keenia, Jeemen, Somaalia ja Lõuna-Sudaan, kus on ka genotsiid ja nälja osa jääb tihti uudistest välja).  Huvitaf fakt: 3,5 miljardiga on võimalik aastas toita 67 miljonit inimest ja 1,5 miljardiga 29 miljonit inimest.

HIV/AIDSiga võitlemise eelarve väheneb viiendiku võrra, mis ei tundugi esmapilgul nii hull absoluutse hulluse skaalal. See tähendab,  et ravimid ja teenused peaks ravil olevatele inimestele alles jääma, drastiliselt väheneb HIV testimiseks vajaminevaid vahendeid. See omakorda tähendab, et suurem hulk inimesi levitab oma diagnoosi teadmata viirust ning erinevate ekspertide arvates võib see kaasa tuua uue, juba võib olla muteerunud ja ravile allumatu HIV leviku. Pere planeerimise eelarve kaob lihtsalt ära, mis tähendab suurt tagasilööki naiste tervisele. See tähendab enam soovimatuid rasestumisi ning paljude naiste jaoks muutub sünnitamine jälle elu ja surma mänguks. Ka üleüldine global health eelarve rida väheneb pea poole võrra, tähendades, et suure tõenäosusega on näiteks Ebola ja Zika hullemad peatükid on veel ees. Nende peatükkide tegevus toimub juba Põhja-Ameerikas ja Euroopas.

Nälga sureb 20 miljonit inimest pelgalt nendes neljas eelmainitud kohas. See on päris kindel. Ja veelgi enam surmasid tuleb malaaria ja vaktsiineerimisega ennetavate haiguste levikust,  Ebola ja Zika levikust, radikaalsete liikumiste tõusust piirkondades kus pikaleveninud konfliktide tõttu terveid põlvkondi inimesi üles kasvab ilma koolihariduseta. Ja need surmad on meil juba keset tuba, rünnakud Euroopa tänavatel, kontserdisaalides, ostukeskutes, lennu- ja metroojaamades. Haprad ja läbikukkunud riigid toovad kaasa pagulaste voolu, mis on muutnud ja muutab veelgi kogu Euroopa ühiskonda ja poliitikat. Ja selle kõige valguses katsub Venemaagi pinnast, esmalt habraste riikide, nagu Ukraina, kallal. Ja no siis eks ole näha.

Pärast seda lõiku pean vist ikka igaks juhuks ära mainima, et ma olen üldiselt elule positiivselt ja optimisina vaatav inimene!

Abi tulemuslikkuse üle on viimastel aastatel aina enam debateeritud, ka ma ise vaatan asjale pigem skeptikuna. Kas nüüd oleks siis justkui tekkimas ruum ja koht, kus see õhku täis majandamine ümber mängida? Kas Trumpi põhiline argument abi eelarve vähendmisel, et teised riigid peaksid nüüd suuremalt panustama, oleks võimalik? Kickstarterite ja Hooandjate ajajärgul, ehk leiavad panustada soovivad inimesed uued viisid alternatiivsete kanalite kaudu?

Jah, kindlasti on siin ruum ümber mängimisele. Jah, kindlasti ei peaks olema nii, et Maailma Tervishoiu Organisatsioon (ÜRO allorganisatsioon) kasutab rohkem raha lennupiletide peale kui oma programmiliste tegevuste peale. Tahaks loota, et just sellised mugava elu kooslused saavad raputuse.

Arenguabi ei tohi üle tähtsutada, välisabi ei ole olnud peamine tegur viimase 20 aasta arengu trendides, ega saa ka seda olema tulevikus. Pikajajaline areng ja kasv sõltub peamiselt riikide endi majandusest ja poliitilistest institutsioonidest, mida ehitatakse pika aja vältel ning nende institutsioonide tegemistest ja tegematajätmistest. Abiprogrammid (koos diplomaatia ja teiste rahvusvaheliste suhetega) ei ole arengu mootor, vaid assistent sellel pikal teekkonnal.

Ma töötan Mosambiigis, ühes maailma suurimas eraannetustel põhinevas humanitaarabi organisatsioonis. Võrreldes näiteks Kesk-Aafrika Vabariigi või Kongoga pole siin elul häda midagi. Ja isegi minul ja mu kolleegidel on raske mõista, miks me siis ikkagi veel siin oleme. Milline on Mosabiik  täna paneb unustama, et 10 aastat tagasi tulime me siia toetama kuuliaukudega kliinikuid, kus ei olnud tööl mitte ühtegi meditsiinilise haridusega inimest. Ja praeguseks oleme me jõudnud siia, et iga kolme kuu järel hindame väga täpselt meie siin olemise vajalikkust ning kõikide eelduste kohaselt lõpetame oma organitsiooniga tegevuse Mosambiigis 2018. aasta lõpus, mil kohalik tervishoiuministeerium on võimeline HIV testimise ja ravi meilt üle võtma. See on olnud üks kuradima pikk protsess. Kahju on ainult sellest, et Trumpi otsuste valguses tuleb meil võibolla veel Mosambiiki tagasi tulla.

Kuidas Liina Haldna Piirideta Arstide programmiga Mosambiiki sattus, saab lugeda siit.