Agne Kuimet

Arengukoostöö Ümarlaua tegevjuht

Käesoleval nädalal avalikustas USA-s asuv rahvusvahelisele poliitikale keskendunud digitaalne meediaettevõte Politico avalikkusele Euroopa Komisjoni rahvusvahelise partnerluse peadirektoraadi (DG IntPa) töödokumendi, mis on teadaolevalt valmistatud (tõenäoliselt kõrgeimal tasemel) ette tulevase rahvusvahelise partnerluse voliniku ning uue Euroopa Komisjoni presidendi briifinguks. Lekkinud dokument paljastab paljude Eesti ja Euroopa ekspertide kahtluseid, et Euroopa rahvusvahelise partnerlus, sh arengukoostöö, keskendub edaspidi suuresti EL-i enda geopoliitilisele olukorrale ja majandushuvidele. Sisuliselt plaanitakse võtta fookusesse erasektor ja EL-i enda olulisemad tööstusharud ning loobuda Euroopa Liidu senisest narratiivist, mis on seni keskendunud maailma kestlikule arengu eesmärkidele (SDG-d), inimõiguste edendamisele, ebavõrdsuse vähendamisele ning lubadusele mitte kedagi maha jätta.

Dokument keskendub suuresti Globaalse Värava Initsiatiivile (Global Gateway Initiative), toonitades, et EL-i rahvusvahelise partnerluse ja koostöö eesmärk on EL-i enda geopoliitilika ja majandushuvid. (Global Gateway Initiative on Euroopa Liidu ülemaailmne strateegia infrastruktuuri-projektidesse investeerimiseks kogu maailmas. Projekti algatas Euroopa Komisjon president Ursula von der Leyeni juhtimisel. Plaan on ajavahemikul 2021–2027 investeerida EL-i poolt 300 miljardit eurot.)

Kestliku arengu, arengukoostöö ja humanitaarabiga tegelevate Eesti organisatsioonide esindajana loodan, et töödokumenti sellisel kujul tulevase rahvusvahelise partnerluse voliniku ja Euroopa Komisjoni presidendi ette ikkagi ei viida. Ning et EL oma poliitikatega nimetatud rakursil lõpuni edasi ei liigu. Sest mitte sugugi väga ammu lepiti kokku, et kõik Euroopa Liidu poliitikad peavad olema tasakaalustatud ja vastama kestliku arengu ning politiikate sidususe printsiibile, vähendamaks ülemaailmselt lokkavat vaesust. Poliitikate sidusus rahvusvahelises partnerluses (sh arengukoostöös) tähendab, et kõik EL-i ja liikmesriikide tasandi poliitikad, mis omavad mingisugust mõju arengumaadele või teistele riikidele, peavad olema omavahel kooskõlas ja mitte mõjutama teisi ühiskondi (või teisi poliitikaid negatiivselt). Näide: Euroopa Liit suunab iga-aastaselt miljoneid, õigemini miljardeid eurosid arenguabi kaudu arenguriikidele, eesmärgiga vaesuse vähendamine, kuid samas soodustavad osad EL-i poliitikad, sh majandus- ja keskkonnapoliitikad, arengumaade edasist vaesumist. Ka Eesti riigil on olnud kohustus jälgida, kuidas meie kohalikud poliitilised otsused mõjutavad inimesi üle kogu maailma.

2015. aastal ÜRO-s kokku lepitud 17 kestliku arengu eesmärki (SDG-d) ja poliitikate sidususe pritsiip andsid lootust ja uue vaatenurga kõikidele liikmesriikide poliitilistele juhtidele, et seni küllaltki abstraktne maailma arengu kestlik edendamine on lõpuks ometi selgem ja praktilisem. Jah, saadi aru, et senisest rohkem on vaja teha kompromisse ja leida sünergiat eri poliitika-valdkondade vahel. Kokkulepitud mehhanismi tööle saamiseks oli vaja poliitilist tahet, pidevat koordineerimist ja monitoorimist ning kolme põhimõtte järgimist: sünergia loomine majandus-, sotsiaal ja keskkonnapoliitikas; tasakaal kohalike poliitiliste eesmärkide ja rahvusvaheliselt kokkulepete vahel, kohalike poliitikate kõrvalmõjude analüüsimine ning negatiivsete mõjude vähendamine.

Üheksa aastat hiljem võib tõdeda, et ÜRO kestliku arengu eesmärgid tõepoolest ei ole saavutatud ning kokkulepitud aastaks (2030) sisuliselt ka saavutamatud. Kalkulatsioonide kohaselt saavutame eesmärgid ca 15% ulatuses. Suurt rolli plaani läbikukkumisel (kuigi 15% on parem suurem edasiminek kui 0%) mängivad muidugi mitmed Euroopa Liitu ja kogu maailma raputanud tegurid: COVID pandeemia, majanduslangus ja inflatsioon, kliimamuutustega võitlemine tänaseks ka Euroopa riikides, Venemaa täiemõõtmeline agressioon Ukrainas, poliitiliselt ja julgeolekualaselt ebakindel Euroopa, rahutu USA, keemistemperatuuril Lähis-Ida jne. Tõepoolest ei ole maailm enam endine. Kuid endine on printsiip, et vaesus ja ebavõrdsus maailmas süvenevad. Et vaesemad riigid vaesuvad veelgi ning rikkamad riigid rikastuvad senisest kiiremini. Kui EL võtab vastu otsuse kestliku arengu ja tasakaalustatud poliitikate printsiibist loobuda, tähendab see, et nö mahajääjad jäävad edaspidi täiesti üksi. Maha jäämine on aga põhjustanud seni ja põhjustab edaspidi veel rohkem edasijõudnute elu-olu. Rändesurve (sh kliima- või majanduslik ränne) suureneb, julgeolekuolukord muutub veelgi ebastabiilsemaks, sest võitlus õiguste, võimaluste, ressursside jm nimel ägeneb. Samal ajal on EL-i põhieesmärgiks aga investeerida eelkõige endasse. Kas Euroopa Liit on otsustanud kasta puud, aga samal ajal saagida oksa, millel ta istub?

Mida arvavad tavakodanikud? Euroopa Liidu iga-aastase arvamusuuringu Eurobaromeetri küsitlus septembris 2023 leidis, et 74% vastanutest nõustus, et vaesuse vastu võitlemine peaks olema üks peamisi EL-i prioriteete. Mis tähendab, et Euroopa Komisjoni nimetatud plaanile Euroopa Kodanike klassikalises mõttes mandaati hetkel ei ole. Ka Arengukoostöö Ümarlaud mõõdab iga-aastaselt Eesti elanike hoiakuid seoses arengukoostöö ja rahvusvaheliste väljakutsetega. 2024. aasta varakevade (veebruar-märts) küsitlusest selgub, et poolehoid rahvusvahelise arengukoostöö Eesti-poolsele rahastamise suurenemisele või vähemalt stabiilsena hoidmisele on 72%. Rahastuse vähendamist pooldab vaid 7% küsitlutest. Seega ka eestlaste poolehoid kuulub vaesuse vastu võitlemisele ja mitte selle süvendamisele. 

Maailm meie ümber on erakordselt heitlik ning loomulikult on tegemist nö päevadega, mis ajavad segadusse. Segadus on meie sees ja meie ümber. Euroopa Liit püüab rahvusvahelises konkurentsis säilitada oma majanduslikku ja julgeoleku alast stabiilsust, mis on igati mõistetav. Aga kuidas teha poliitikakujundajatele selgeks, et rahvusvahelise partnerluses EL-i enda majandushuvidele keskendumine seda stabiilsust ei tekita? Ees ootavad Euroopa Parlamendi valimised. Õnneks saavad kõik Euroopa Liidu kodanikud hääletada jalgade ja sõrmedega ehk valima minnes. Arengukoostöö valdkonna eksperdina soovitan järgnevatel kuudel kõikidele Eesti inimestele uurida erakondade ja kandidaatide arvamusi, nägemusi ja lubadusi seoses maailma edasise arengu ning Eesti ja Euroopa Liidu rolliga selles – kas, kes ja mil määral näeb EL-i ja liikmesriikide eesmärgina vähendada ülemaailmset vaesust ning suurendada globaalset stabiilsust, rahu julgeolekut. Kui valituks osutuvad kestlikult mõtlevad ja vastutustundlikud poliitikud, siis ei rumalad ettevalmistatud briifid ei loe. Uuest rahvusvahelise partnerluse voliniku nägemusest ja suhtumisest oleneb lähitulevikus väga palju.  Seega kõik vastutustundlikud kodanikud – minge juunis eurovalima!