Täna avaldati rahvusvaheline raport, mis toob välja vasturääkivused Eesti välispoliitikas ja pagulaspoliitikas. Kui arengukoostööga toetatakse inimõigusi ja demokraatiat, siis Eesti varjupaigapoliitika jätab ukse taha inimesed, kes on sunnitud enda kodumaalt põgenema.

Raporti Eesti autor, Arengukoostöö Ümarlaua poliitikaekspert Evelin Andrespok selgitab: “Eesti on 15 aasta jooksul toetanud demokraatia ja inimõiguste edendamist arengumaades, sealhulgas Gruusias, Afganistaanis ja Süürias. Paljud inimesed nendest riikidest on taotlenud ka Eestist varjupaika, kuna omal maal ähvardab neid vägivald või tagakiusamine. Kahjuks rahuldatakse nendest taotlustest vaid üksikud.”

Tõrjuv suhtumine põgenike suhtes on eriti arusaamatu, kuna eestlastest pagulased said ka ise 20. sajandi rasketel aegadel abi teistelt riikidelt. Kümnetel tuhandetel eestlastel on isiklik pagulaskogemus või tunnevad nad inimesi, kes olid sunnitud esimese või teise maailmasõja ajal riigist lahkuma.

On kiiduväärt, et Eesti suunab suure osa oma arengukoostööst ja välispoliitikast inimõiguste kaitsmisele ning edendamisele, kuid muret tekitab asjaolu, et pagulaspoliitika puhul ei lähtuta samadest eesmärkidest. Arenguskoostöö Ümarlaud ootab, et uue valitsuse suund tegeleda valdkondadega ministeeriumiteüleselt lahendab selle vastuolu. Inimõiguste eest seismiseks kogu maailmas peaksid pingutusi tegema ka Sotsiaalministeerium ja Siseministeerium.

Raport soovitab Eestil osaleda UNHCR-i juhitud põgenike ümberasustamisprogrammides, parandada Eesti seadusandlust ja varjupaigataotlejatele mõeldud teenuseid. Samuti on oluline analüüsida erinevate poliitikavaldkondade seotust, et nad kõik toetaksid sama eesmärki ja üks poliitika ei õõnestaks teist.

Loe projekti „World-Wise Europe: sidusam Euroopa õiglasema maailma nimel“ kogu raportit.

* UN Refugee Agency

Foto:  Eesti Välisministeerium