Euroopa riigid ei täida oma lubadusi – aina enam kulutatakse globaalse vaesuse vähendamiseks mõeldud rahast hoopis lühiajalistele kulutustele kodus ja isegi koos näilise abiga on summad lubatust oluliselt väiksemad. Selliste järeldusteni jõudis AidWatch 2016 raport eelmise aasta kohta.

Olgugi et ametlikult on mitmed riigid teatanud abi hulga suurenemisest, kulub märkimisväärne osa sellest rahast hoopis Euroopa enda ettevõtete toetamiseks, pagulastega seotud kulutustele Euroopa riikides ja ka näiteks stipendiumitele. Kuna selliste kulutuste positiivne mõju arenguriikidele on sageli küsitav, ei ole raporti hinnangul tegemist mitte tegeliku, vaid näilise abiga – õhku täis pumbatud numbritega. Raha, millest maailma riigid kasu ei saa, moodustab Euroopa Liidu poolt antavast abist tervelt 17% ehk 10,5 miljardit eurot aastas. Pea viiendik arengukoostöö rahastusest kulutatakse viisil, mis ei aita kaasa globaalse vaesuse vähendamisele, efektiivsele arengukoostööle ega arenguriikide jõustamisele. Kokku andsid Euroopa Liidu liikmesriigid 2015. aastal arenguabi ca 62,4 miljardit eurot, reaalne panustatud maht oli aga 51,95 miljardit eurot.

Varjupaigataotlejad, Euroopa firmad ja seotud abi

Üle Euroopa on esile tõusnud lähenemised, mis õhutavad konflikti “teistsugustega”, sealhulgas immigrantidega, põgenikega ja inimestega, kes lihtsalt elavad n-ö Läänest väljapoole jäävates riikides. Uus olukord on kõik riigid pannud raskesse olukorda, kus küsimusi on rohkem kui vastuseid ja kriisi leevendamiseks tuleb raha leida. On selge, et kui suunata globaalse vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamiseks mõeldud rahad Euroopasse, siis probleeme sellega ei lahendata. Lõppkokkuvõttes jäävab alles meeleheitlik ränne, miljonid vaesed ning süveneb ka riikidevaheline ebavõrdsus. Arenguabi summad ei tohiks kuluda enda riigis nende inimestega tegelemiseks, kes on põgenikena Euroopasse jõudnud. Efektiivne ja mõistlik viis on kulutada raha nii, et inimestel ei tekiks olukorda, kus kodust lahkumisele ei ole ühhtegi alternatiivi.

CONCORDi arvutuste järgi on riikide kulutused varjupaigataotlejatele tõusnud viimase kahe aasta jooksul üle kahe korra. Märkimisväärne osa sellest rahast tuleb arengukoostööks mõeldud vahenditest. Näiteks Saksamaal tõusis põgenike ülalpidamiskuludeks minev raha 2015. aastal varasema 1% pealt 16%-ni, Austria suunas mullu põgenikele 26%, Taani 15% arengukoostöö rahadest. Kusjuures Taani valitsus on öelnud, et 2016. aastal on see summa 30% ametlikust arenguabist. Lisaks on mõned riigid lugenud arenguabiks ka varjupaigataotlejatele mõeldud kinnipidamisasutuste ehitamist või Euroopa välispiiride tugevdamist. CONCORDi hinnangul selline trend ka jätkub.

Samuti on suurenenud piirangutega abi hulk, mis tegelikult tähendab, et riigid on sidunud abi endale kasulike reeglitega – näiteks kästakse arenguabiks antud summad kulutada enda ettevõtete toodete ja teenuste ostmise ning oma riigi ekspertide palkamise peale. Selge, et see ei ole efektiivne viis kedagi aidata. Esiteks saab selle eest vaid piiratud hulga kalleid teenuseid, lisaks on abi saajal oluliselt vähem sõnaõigust öelda, mida on tegelikult vaja ja kuidas raha kasutada tuleks. Abi saaja sõnaõigus on aga oluline, et riikidel tekiks n-ö omanditunne ja sisemine motivatsioon reformide järgi. Suurimad piirangutega abi andjad on Saksamaa (50 miljonit €), Prantsusmaa (45 miljonit €), Portugal (34 miljonit €), Austria (29 miljonit €) ja Poola (23 miljonit €). Kogu Euroopa Liidu abist moodustab seotud abi ligi 1 miljard eurot.

Raport prognoosib, et lähiaastatel suureneb ka erasektori jaoks mõeldud raha hulk. Näiteks vähendas Soome mullu oma ametlikku arenguabi 40%, ent suurendas 130% võrra toetust Finnfund’ile ehk asutusele, mis pakub riskikapitali äri ajamiseks arenguriikides. Ettevõtete kaudu suunatud arenguabil on Euroopa kodanikuühenduste hinnangul oht kuluda ettevõtetele ja Soomele kasumlike, kuid vaesust säilitavate projektide peale. Kindlasti saab rohkem ära teha selleks, et raha kulutataks tõhusale arengukoostööle, seda ka siis kui mängu tuuakse erasektor. Veel enam – üha rohkem saadakse aru, et riik üksinda ei jõua nii palju ära teha, kaasata tulebki ka eraettevõtted ja selles sektoris peituvad võimalused. Ent arengukoostöös ei saa peamine rõhuasetus olla enda majanduse turgutamisel või kasumi teenimisel. See on midagi, mida kõik osapooled peavad silmas pidama.

Aina vähem raha probleemide põhjustele

EL riigid on aastaid korrutanud lubadust anda arengukoostööle vähemalt 0,7% RKT-st. See ei ole veel ühelgi aastal realiseerunud. 2015. aastal andis EL arenguriikidele vaid 0,44% RKT-st ehk lubatust jäi puudu 36,9 miljardit eurot. Kurvastav trend on see, et kõige vähem arenenud riikidele antav abi on languses. 48 kõige vähem arenenud riigis elab 13% maailma inimestest ja 38% maailma ülivaestest inimestest. Mullu andsid ELi liikmesriigid neile 11,8 miljardit eurot, samas kui aastal 2010 oli see 13 miljardit eurot.

2015. aastal panustasid arenguabisse lubatud mahus vaid 5 riiki – Luksemburg, Holland, Taani, Rootsi ja Ühendkuningriigid. Kõige vähem abi andsid Lõuna-Euroopa riigid ning uutest liikmesriikidest olid tabeli lõpus Rumeenia ja Küpros. Mitmed riigid, sealhulgas ka traditsiooniliselt helded Põhjamaad, on ähvardanud 2016. aastal majandusseisaku ning pagulaskriisi tõttu arenguabi hulka veel vähendada.

Ei tasu unustada, et arenguabi toel rahastatakse kõige teravamate ja keerulisemate probleemide lahendamist vaestes riikides. Kui arengukoostöö raha ei anta piisavalt või ei panustata eesmärgipäraselt, jäetakse kasutama kõige kuluefektiivsemad viisid probleemide lahendamiseks või tulevikus ennetamiseks. Selle tulemusena probleemid kasvavad ja globaalne ebavõrdsus suureneb. Piisav rahastus ning efektiivselt ellu viidud arengukoostöö on kõige väärtuslikum just siis, kui maailma kõige vaesemad ning kõige rohkem marginaliseeritud kogukonnad ja inimesed saavad astuda sammu edasi, mitte ei jää koha peale või ei pea astuma sammu tagasi. Oluline on ka see, et tegutsetakse nüüd, mitte kunagi hiljem, kui globaalprobleemid ühel või teisel näol meie ukse taha jõuavad. Näiteks kliimamuutustega kohanemisega seotud lahendusi tuleb rahastada juba praegu, et vältida humanitaarkriiside teket ning kliimapõgenike arvu kasvu.

CONCORD graafik tegeliku ja näilise abi kohta (kliki pildil, et näha suuremalt).

Kuidas kulutab Eesti?

Eesti koos teiste uute liikmesriikidega on võtnud kohustuse anda arenguabiks 0,33% RKT-st aastas. 2015. aastal andis Eestis senisest veidi rohkem – 29,6 miljonit eurot ehk 0,15% RKT-st. Anname abi vähem kui oleme avalikult välja lubanud, samas on Eesti teiste Ida-Euroopa riikidega võrreldes eeskujulik. Eesti abi on üldiselt läbipaistev ja numbritega ei mängita, aga on selge, et me peame abi andma suuremas mahus kui praegu. Ühest küljest sellepärast, et me oleme andnud lubadusi. Peamiselt aga sellepärast, et võrdne ja stabiilne maailm on ka Eesti huvides.

On ka oluline meeles pidada, et Eesti on aegade jooksul ise saanud umbes 32 korda rohkem abi kui me oleme andnud. Aastatel 1992-2002 sai Eesti arenguabi 830 miljonit eurot. Aastatel 2007-2013 saime ELi toetusi 4.8 miljardit eurot. Teistele oleme aga aastatel 1998-2014 arenguabi andnud 172,8 miljonit eurot. Lisaks saaks Eesti rahvusvahelistes aruteludes rohkem kaasa rääkida teemadel, mis vaeseid riike endid võimestavad, nagu näiteks maksude kogumine ja maksuinfo vahetamine ja maksuparadiiside tõkestamine.

Eesti – tegelik ja näiline abi Suuremalt vaatamiseks kliki pildil

AidWatch 2016 raporti koostas Euroopa arengukoostöö organisatsioonide võrgustik CONCORD. CONCORD on üle-Euroopaline vabakonna võrgustik, kuhu kuulub üle 2600 arengukoostööga tegeleva organisatsiooni.

Artikli autor: Sigrid Solnik, Arengukoostöö Ümarlaua juht

Graafikud – CONCORD.