19. mail võeti vastu uus Euroopa Arengukonsensus, üsna kõlava ja ambitsioonika nimega dokument. Juuni alguses sai see Euroopa Arengupäevadel Brüsselis ka allkirjad alla. Kõik on uus juunikuus! Või ei ole?

Mis on Euroopa arengukonsensus? Põhimõtteliselt on see arengukoostöö valdkonna selgroog, mis paneb paika Euroopa Liidu ja liikmesriikide (sh Eesti) arengukoostöö suunad aastani 2030. Konsensus annab raamistiku, mida järgides saavutab EL koos partnerriikidega mujalt maailmast järgmised kestliku globaalse arengu verstapostid. Konsensus hõlmab viite P-d: People, Planet, Prosperity, Peace and Partnership.

Euroopa arengukoostöö eesmärk on globaalse vaesuse vähendamine. See on ka Eesti arengukoostöö eesmärk. On rõõm, et seda on ka uues arengukonsensuses mitmel pool rõhutatud ja alla joonitud. Toetada tuleb kõige nõrgemaid, seda ka näiteks n-ö keskmise sissetulekuga riikides, mille hulka kuuluvad Eesti peamised arengukoostöö sihtriigid (Gruusia, Ukraina, Moldova, Valgevene). Tihtipeale kipub see oluline fakt kõrvaliseks jääma, ent arengukoostöö ei ole lihtsalt mingi koostöö, see peab jõudma kõige nõrgemateni. Kusjuures, EL on kollektiivselt lubanud aastaks 2030 suunata 20% oma ametlikust arenguabist maailma vähimarenenud riikidesse (LDCs).

Konsensuses on positiivset muudki. Dokument on joondatud Pariisi kliimaleppe ja Agenda 2030 järgi, ehk fookuses on kestliku arengu eesmärgid. Palju tähelepanu pööratakse naiste ja tüdrukute õigustele. Paratamatu ja vajalik – võrdsete võimalusteta võime kestlikust arengust vaid unistada. Sama kehtib ka koduses Eestis.

Mis on veel oluline – konsensus rõhutab mitmel korral, et ilma kestliku arenguga seotud poliitikavaldkondade sidususeta ei jõua me kaugele. Poliitikate sidusus tähendab, et kõik nii liikmesriigi kui ELi poliitikad, mis mõjutavad arenguriike või globaalset kestlikku arengut, peavad olema positiivse mõjuga. Meil ei ole ju mõtet suunata miljoneid eurosid kliimamuutuste tagajärgede leevendamisse ja samal ajal võtta vastu kliimapoliitika aluseid, mis lubavad jätkata suurt põlevkivi kaevandamist ja ehitada juurde õlitehaseid. Maksunduse vallast näiteks on aga teada, et iga 1$ arenguabiraha kohta liigub arenguriikidest välja ca 10$ musta, maksuvaba raha. Seega oleks mõistlik panna paika regulatsioonid, mis sunnivad maailma suurimaid maksuparadiiside kasutajaid ikkagi maksma makse nendes riikides, kus nad tegutsevad. AKÜl on hea meel tõdeda, et Eesti on lubanud aastaks 2020 panna paika oma poliitikate sidususe raamistiku. Tänases tihedalt seotud maailmas ei ole võimalik öelda, et “me oleme nii väikesed, et vahet ei ole, mis me teeme.” Mõnes valdkonnas on ikka väga suur vahe.

Euroopa arengukonsensusele on tehtud ka etteheiteid. Peamine kriitika seisneb selles, et kuigi paberil kõlab kõik suhteliselt kaunilt, on Euroopa arengukoostöö reaalsus järjest enam liikumas teises suunas. Seda kasutatakse vahendina, et edendada migratsiooni vastu võitlemist, tõsta (sise)turvalisust Euroopas ning luua häid ettevõtlusvõimalusi Euroopa erasektorile. Ehk siis – konsensus ei ole suunatud nii palju globaalsele solidaarsusele ega vaesuse vähendamisele, vaid Euroopa enda huvide kaitsmisele. Ja see on väga põhimõtteline küsimus – arengukoostöö ei tohi olla politiseeritud ega vahend oma seljataguse kindlustamiseks. Oleme selles mõttes üsna kahepalgelises olukorras, kus paberil deklareerime üht, ent praktikas teeme teist.

Mida oleksime veel tahtnud konsensuses näha? Julgemat tulevikuvisiooni! Tuletan meelde, et antud dokument näitab suunda aastani 2030, ent ometigi on seal vaid möödaminnes mainitud tehnoloogiat ja digitaliseerimist koos võimaluste ja ohtudega. Maailmas on rohkem mobiiltelefoni- kui tualetiomanikke, ent konsensus märgib digiteemad ära vaid viies kohas ja üsna pealiskaudselt. Eks tehnoloogiaga on sageli see, et seadusandlus lonkab arengutest pool sammu tagapool, kuid siin oleks olnud koht ja võimalus välja öelda, et kavatseme kestliku arengu heaks kokku korjata kõik digitaalsed dividendid ja näeme vaeva, et digitaalsetele lõhedele ning sellest tulenevale üha enam kasvavale ebavõrdsusele piir saaks tõmmatud.

Euroopa arengukonsensus kutsub liikmesriike paika panema oma riiklikke kestliku arengu strateegiaid. Eestil sellist strateegiat ei ole. AKÜ loodab, et üha valjemalt kostvad kestlikkust ja globaalsust rõhutavad hääled jõuavad ka Eesti poliitikakujundajate kõrvu ning meiegi astume 21. sajandisse. Digiteemadega oleme juba seal –  siin on ka Eesti võimalus arengukoostöö ning globaalse kestliku arengu vallas tugevamini jalg maha panna ning kaasa rääkida. Tasakaalustatult, nii võludest kui valudest ja ikka nii, et ei võidaks vaid meie või Euroopa, vaid terve maailm.

Lõpetuseks – Euroopa arengukonsensus on raam, mis tuleb tegevustega täita. Liikmesriigid, seal hulgas Eesti, peavad jälgima, et kirjeldatud negatiivsed arengud ei läheks enam kaugemale ja et konsensus realiseeruks praktikas nii positiivselt kui vähegi võimalik.

Sigrid Solnik, AKÜ juht

Fotod: CONCORD