Kompass - Erakondade rohekompass

Keskerakond 2.5
Sotsiaaldemokraadid 4
Eesti 200 4
Rohelised 4
Parempoolsed 2
Reformierakond
Isamaa
EKRE

Loomulikult tuleb tarbimist vähendada. Ületarbimist iseloomustavad peamiselt kaks mõõdikut. Esiteks jäätmete hulk, mis tekib nii inimestel kui ettevõtjatel. Teiseks sekundaarsest materjalist toodetud kaupade hulk ning võimalused toodete parandamiseks.

Tegemist on äärmiselt komplekse küsimusega, kuid esmased tegevused jäätmemajanduses oleksid eraldada olmejäätmetest biojäätmed ning lõpetada olmejäätmete ladestamine, võttes kõik olmejäätmed taaskasutusse kas materjalina või energeetiliselt. Olmejäätmed moodustavad muidugi kogu jäätmete hulgast suhteliselt väikese osa, seega suure pildi muutmiseks tuleb laiendada ehitus-, lammutus- jäätmete ja tuhkade nii ring- kui ka taaskasutamist. Kõigeks selleks on tehnoloogiad ja kogemused liikmesriikidel olemas, tuleb lihtsalt vabaneda foobiatest ja hakata neid võimalusi kasutama.

Teiseks tuleb kohandada reeglistikku nii, et turule oleks mõistlikum lasta tooteid, mille elutsükkel on pikem. Teiste sõnadega, tooted peavad olema parandatavad ehk kasutatavad esialgsel eesmärgil võimalikult pikka aega ning elutsükli lõpus peab olema võimalus materjal võtta ringkasutusse.

Tarbimise vähendamisele ei ole pikas perspektiivis alternatiivi, peame ressursse kasutama mõistlikult.

Oluline on, et säästvad põhimõtted muutuksid osaks majandusmudelist. Peame eelkõige liikuma selles suunas, et väärindaksime juba kasutusele võetud materjale maksimaalselt ja võimalikult kaua. Oluline on kiirendada ringmajandusele üleminekut, alustades suurema mõjuga valdkondadest nagu tootev tööstus, transport, jäätmesektor. Lisaks peaksime prioritiseerima jäätmetekke vähendamist ja soosima jäätmete materjalina ringlussevõttu.

Tarbimine ei muutu ainult inimeste soovist ennast muuta. Väga vajalikud on ka konkreetsed regulatsioonid, nt loobumine ühekordsete plasttoodete tarbimisest ambitsioonikate sammudega! Meil tuleb seada Eestile mõõdetavad eesmärgid ühekordsete plastist toidupakendite ja joogitopside tarbimise vähendamiseks: näiteks 30% 2026. aastaks ja 50% 2030. aastaks.

Keskkonnasäästlikum majandamine ning tarbimine ei pea tähendama, et keegi jääb millestki ilma. Oluline on tagada inimestele eluks vajalikud tooted ja teenused nii, et meie heaolumudel püsiks looduse taluvuse piirides. Seda saame teha, kui väldime raiskamist ja eelistame tooteid, mis on kauakestvad, parandatavad ning mida on võimalik kasutada pärast jälle uute toodete tegemiseks.

Teistmoodi tootmine ja teistmoodi tarbimine peab muutuma elu ja majanduse osaks.

Jah, kindlasti peame tarbimise vähendamist vajalikuks ning oluliseks sammuks, mida paljud inimesed enda poolt teha saavad. On fakt, et jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb arvestada Maa ressursside piiratusega ja juba loodud ning olemasolevate materjalide võimalikult pika kasutusajaga. Siinkohal oleks märksõnaks ringmajandus.

Kõige suuremat mõju tarbimise vähendamisele omaks ressursimahukate tootmistegevuste efektiivsemaks ja ringsemaks muutmine. Eesti puhul on suurim potentsiaal näiteks toiduainetööstusel, mineraalsete materjalide ja ehitusmaterjalide tootmises ning puidu- ja põlevkivitööstusel.

Põllumajanduses ja toiduainetööstuses saab tarbimist vähendada tooraine ja kõrvalsaaduste maksimaalse ärakasutamisega ja toiduraiskamist ennetavate meetmete rakendamisega. Näiteks nii realiseerimistähtajale läheneva toidu annetamise lihtsustamise ning valmistatavate toidukoguste täpsema planeerimisega. Tootjad peavad suuremat tähelepanu pöörama pakendidisainile ning planeerima pakendi taaskastust. Tuleb tõsta teadlikkust ja luua võimalused kompostimiseks (1 jaan. 2024 on toidujäätmete eraldi kogumine kohustuslik), et isegi kui tekivad toidujäägid, siis kasutatakse seda vajaliku ressursina.

Ehitusmaterjalide tootmises saab ressursside tarbimist ohjata esmase tooraine kasutamise vähendamisega. Heaks näiteks on Eesti ettevõte Greenful, mis täna tegutseb Hollandis ja valmistab tekstiilijäätmetest ehituspaneele ja blokke, millest on võimalik ehitada maju ja teid. Tekstiilisektoris tuleb suuremat tähelepanu pöörata ringjatele ärimudelitele, et toodetavad riided oleksid kvaliteetsetest ja jätkusuutlikest materjalidest, keemiavabad ja eluea lõpus uuesti ringlusse võetavad. Tekstiilijäätmete eraldi kogumise nõue, mis jõustub 1.jaanuar 2025, loob hea võimaluse kogu tarneahel põhjalikult läbi analüüsida.

Puidutööstuses on võimalusi veelgi laiemalt. Kõige suurema väärtusega on puit elusate puudena metsas, kus moodustub elurikas ökosüsteem, pakkudes eluks vajalikku keskkonda miljonitele liikidele. Ka kõdupuit on selle protsessi oluline lüli. Kuna puit on väga hea materjal ja inimliigile oluline ressurss, siis rumalaim, mis täna Eesti puiduga teha saab, on seda saepuruks peenestada ja välismaal ahju lükata. Elurikkuse lageraiumise ja ahju ajamise asemel tuleb üle minna säästvale metsamajandamisele ja puitu maksimaalselt väärindada. Põlevkiviga on asi lihtne, energiatootmise mõttes tuleb seda hoida strateegilise varuna rasketeks aegadeks.

Jah, tarbimist üldiselt ja energiatarbimist sealhulgas on vaja vähendada.

Kestvuskaupadele on vaja kehtestada parandatavuse nõuded ja pikendada seadusega nõutavat garantiiaega: vähemalt 5 aastat kõigile kodumasinatele (praegu saadaval osadele neist lisatasu eest). Mõttetut valgusreostust tuleb piirata, kehtestades rangemad piirnormid valgusreklaami suurusele ja valgustugevusele. Saaste- ja ressursitasude tõstmine paneb ettevõtted ressursisäästlikumaid tehnoloogiaid rakendama. Kiirmoe tarbimise vähendamiseks uued piirangud reklaami sisule ja teavitustöö - tubakavastane edulugu näitab, et muutused tarbimiskäitumises on võimalikud. Eelistada tuleks kestvustooteid, mis võivad küll veidi kallimad olla, kuid on loodussõbralikult toodetud ja taaskäideldavad ja kestavad kauem, nii et tegelikult on pikas perspektiivis rahaline võit.

Käibemaks võiks sõltuda garantii kestusest, et soodustada kestvamate kaupade tootmist ja tarbimist. Algatuseks: Poole pikem garantii - poole väiksem käibemaks.

Lisaks saastetasudele tuleks tõsta ka ressurismakse, et mõjutada enam tarneahela sisendeid, mitte hajusaid tagajärgedega tegelemist.

Toetame ka “rendimaailma”, kus kogukondadel on harva kasutatavad esemed ühiskasutuses või rendiks (pesumasin, autod, muruniidukid, tööriistad jne)

Oluline on vähendada tarbimise negatiivset mõju keskkonnale. Selleks tuleb soodustada investeeringuid ringmajandusse ja ressursitõhususse ning uute innovaatiliste taaskasutusel põhinevate tehnoloogiate kasutuselevõttu.

Liigtarbimist aitab kõige tõhusamalt piirata teadlik ja säästlik tarbimine. Tarbijatele valikuvõimaluste loomiseks tuleb tagada informatsiooni kättesaadavus tarbitavate toodete ja teenuste keskkonnajalajälje kohta.

Eksperdi kommentaar

Ingrid Nielsen (Eestimaa Looduse Fond)

Kapitalistlik majandussüsteem on üles ehitatud kasvavale tarbimisele. Aastaks 2020 sai ületatud veel üks vähe sisulist arutelu pälvinud globaalne piir - inimese poolt toodetud asjade suhe looduslikku biomassi. Ehk siis, tollel aastal ületas inimeste poolt toodetud asjade mass maal eksisteerivate elavate liikide massi: meil on rohkem maha valatud betooni, ühekorraplastikut, klaasist ja metallist hooneid, riideid ja nutividinaid, kui kõike elavat - taimi, loomi, putukaid ja iseendid. Igal nädalal toodetakse maailmas iga inimese kohta keskmise inimese kehakaalu jagu esemeid. See tähendab, et ühe 70kg kaaluva inimese kohta muundame me tema eluea jooksul ligikaudu 262 000 kg loodusvarasid materjalideks - suures osas betooniks, kruusaks, asfaldiks, tellisteks ning metalliks.

Lineaarse majandusmudeli ringseks pööramine, mis on väga vajalik mõtteviis selle materjali jaoks, mis juba on toodetud või mille tootmist me ei saa vältida, ei ole võluvits tarbimise vähendamiseks. Materjalid ei saa olla lõpmatult ringsed. Kõnekas näide on plastik, mida saab olenevalt koostisest ümber töödelda suure energiakulu ning keeruliste protsessidega loetud korrad. Suurem osa plastikust on ümbertöötlematu, mis iseenesest muudab ringmajandusele mineku väga keeruliseks, rääkimata praegusest aastakümneid kestnud ja aina kiireneva hooga jätkuvast plastiku ületootmisest. Ära ei tohi unustada ka seda, et tarbimine ei piirdu käegakatsutavaga, vaid suur kulu läheb ka energia alla - iga toode, materjal vajab algressursist lõplikusse vormi saamiseks tohutus koguses energiat. Lisandub materjali transportimine. Tagatipuks lõpetab valdav osa sellest materjalist prügilates või põletusahjudes.

Seega peab suurem rõhk langema esmaste resursside kasutamise drastilisele vähendamisele. Tootmis-tarbimisahela lõpus toimub see läbi parandamisvõimaluste, taaskasutuse, ümbertöötlemise, raiskamise lõpetamise ja taoliste käitumuslikke muutusi soosisvate võtete. Ent selles ahelas on teisigi sekkumiskohti - tarneahelate lühendamine, kohapealseks tarbimiseks tootmine, ülepakendamise vältimine, inimkasutuseks mõeldud ruumide ja pindade vähendamine ja optimiseerimine, transpordiharjumuste ümberkujundamine, efektiivsema ja ringsema tootmise rakendamine. Puutumata ei saa jätta ka ahela esimest otsa - otsused milliste loodusresursside kasutamine on inimkonna mõistlikuks jätkumiseks hädavajalikud, milliseid tooteid ja teenuseid on meil täisväärtuslikuks eluks vaja ja millises mahus, ning ka sotsiaalse õigluse ning toote terve elukaare kulu arvestamine toote hinda. Odav toode tähendab seda, et ahelas on nii inimesi kui ka liike, kes saavad kahju: kas ei saa nad oma töö eest väärilist palka, maksavad otsest lõivu elukvaliteedi kahanemise või elupaikade kaotamise tõttu.

Muutustele aitab kaasa diskussioon tarbimisharjumuste ümbermõtestamistest, mis peaks lähtuma mõistmisest, et loodusressursside muundamine tooteks on meie ühisele elukeskkonnale otsesest negatiivset mõju avaldav ning mille muundamine ühest olekust teise vajab ka suurtes kogustes energiat - avades seega ukse arutelule, kas meie tarbimist kujundavad tõelised vajadused või on loodud kunstliku inimkeskkonna - nagu majanduskorraldus, tarbimiskultuur, teadmatus ja mitteproportsionaalne vastutus kasude saajate ja kahjude kandjate vahel - poolt.

Kõige lihtsam on tarbimise vähendmise teemal mõelda tarbimisahela lõputegevusest, sest need jäävad suuresti individuaalse vastutuse alla - tarbida vähem, mitte raisata, sorteerida prügi. Või probleemidest, mida saab lahendada tehnoloogiliste võtetega - nagu ümbertöötlemine. Ent neil lahendustel on kompleksses süsteemis väike mõju. Pole seega imestada, et erakondade vastustes domineerib probleemi lahendamine tagumise otsa kaudu. Keskerakonna pikk ajalugu kommunaalpoliitikas selgitab nende peaasjalikku keskendumist jäätmete sorteerimise ning ümbertöötlemise lahendustele, ent jääb siiski üldsõnaliseks. Turumehhanismide kaudu pikaealiste toodete soosimine on seevastu proaktiivne viis sundida tootekvaliteedi parenemist, mis aitab jäätmetekke vähenemisele mõnevõrra kaasa. Segaseks aga jääb, millistele foobiatele Keskerakond seoses jäätmemajanduse korrastamisega vihjab. Sotsiaaldemokraatide vastusest selgub selge suund säästmisele, mida saab tarbimisahelas nihutada varasematele etappidele ning tervitatavad on konkreetsed eesmärgid ühekorratoodetest loobumisele. Eesti 200 on toonud välja energia tarbimise vähendamise vajalikkuse ning selle seose Eesti metsadega, ent eesmärgid, millele soovitakse keskenduda, jäävad peaasjalikult jäätmete valda ning on peale selle ka meile nii ehk naa lähiaastatel kohustuslikud. Rohelised suutsid oma vastusega seostada reostuse ja energia liigtarbimise seose, ning aduvad ressursside kontrollimise vajadust ning keskkonnakahjude ebaõiglast vastutust tavakodanike poolt. Jagamismajandus on väärt kuulumaks eraisiku tarbimist vähendavate meetmete hulka. Parempoolsete usk individuaalsesse vastutuse mõjususse on kahjuks sotsiaalteadlaste hinnangul üks vähemtõhusaid viise, kuidas muutust süsteemi sundida. Kommunikatsioonil on küll oluline roll, ent ainult teavitustöö inimeste käitumist ei muuda.

Keskerakond 1.5
Sotsiaaldemokraadid 4
Eesti 200 2.5
Rohelised 3.5
Parempoolsed 1.5
Reformierakond 4
Isamaa 1.5
EKRE 1

Eksperthinnang

Energeetika küsimuste lahendamisel tuleb samuti liikuda kahes suunas. Esiteks tuleb teha selge plaan ja vajadusel ka tugiprogramm, kuidas võimalikult kiiresti luua juurde uusi tootmisvõimsusi, et vähendada elektrienergia defitsiiti. Teiseks tuleb oluliselt suurendada Eesti inimeste sissetulekuid, et mööduksime Euroopa keskmisest ja liiguksime lähemale oma põhja naabrite tasemele. See puudutab nii miinimumpalga hüppelist tõstmist kui ka tööstuse tehnoloogilist arengut, mis võimaldab suurendada lisandväärtust ning pakkuda töötajatele kõrgemat palka.

Lähiaastate prioriteet on Venemaast sõltumatu energia varustuskindlus ja mõistlik hind inimestele ning ettevõtjatele. Praegune energiakriis peab viima meid mõistlikuma majandusmudelini – motiveerima energiat säästma ja andma hoo uut kasvu loovale rohemajandusele.

Sotsiaaldemokraatide programmis on olulisel kohal kiire taastuvenergeetika tootmise suurendamine. Meie jaoks on oluline, et sellest üleminekust võidaksid inimesed, kohalikud kogukonnad ja omavalitsused. Teisiti on raske muutust saavutada. Taastuvenergeetika projektidele peab rakenduma talumistasu. Peame töötama välja energiaühistute mudeli, et kohalikud elanikud ja ettevõtted sooviksid osaleda taastuvenergia projektides.

Peame ka oma põhivõrku kohandama, et taastuvenergeetika kasutuselevõttu ja hajusat elektritootmist võimaldada. Elektribörsi hinna kujunemine peab olema läbipaistev ning on oluline, et nii inimesed kui ka tootmised saaksid oma tarbimist mõistlikult juhtida, mitte kujuneva börsihinna alusel, vaid enne hinna kujunemist.

Erakorralistes oludes peame oluliseks hinnašokkide leevendusmeetmete kasutamist, mis võimaldab peredel, ettevõtetel ja omavalitsustel toime tulla. Erakordsed hinnakõikumised ei saa ära rikkuda inimese elujärge.

Läti on loomas kliima- ja energiaministeeriumi. Eesti 200 on seisukohal, et sama otsustavalt peaks tegutsema ka Eesti ning looma majandusministeeriumi kõrvale võrdväärse kaaluga kliima- ja energeetikaministri ametikoha ning vastu võtma kliimaseaduse.

Taastuvenergia on kõige odavam energia. Rohepöördes energeetikas peab valitsus võtma initsiatiivi ning kiiremini edasi liikuma tuuleparkide planeeringutega. Riigi ülesanne on luua tingimused maksimaalselt kiireks hajusa taastuvenergia võrgustiku arendamiseks. Suur osa sellest kuulub initsiatiivi pärssiva seadusandluse muutmisele ja selgete sihtide seadmisele nii, et ülesande püstitus ja eesmärk oleks hoomatav ka kohalikele omavalitsusele. Riigi ja omavalitsuse ülesanne on tagada elanike energiajulgeolek soodsaimal viisil. Iga omavalitsus peab planeerima oma energiavajaduse katteallikad. Parim viis energiavaesuse peletamiseks on kohalik taastuvenergia tootmine.

Nn. kriisikapitalismil (ühed maksavad end hingetuks ja teised teenivad ülikasumeid ressursinappuse olukorras) ei tohi lasta õilmitseda. Toetada tuleb vähekindlustatud inimeste energiaostu võimet ja elutähtsat infrastruktuuri, mitte ettevõtete kulusid kinni maksta - energiaefektiivsus peab olema konkurentsieelis!.

Tuleb teha kiireid ja mõjusaid investeeringuid taastuvenergia hajatootmise võimekuse suurendamiseks, et igal väikeettevõttel ja igal inimesel oleks võimalik ise energia tootmist ja tarbimist suunata.

Energeetikas on meie prioriteet varustuskindluse tagamine ja uute tootmisvõimsuste ehitamine Eestis. Selleks tuleb luua soodus investeerimiskeskkond võimalikult puhaste energiatootmisvõimsuste rajamiseks Eestisse. Toetame tuumaenergia kasutuselevõttu kui parimat realistlikku alternatiivi põlevkivienergiale.

Eksperdi kommentaar

Silver Sillak (Eesti Roheline Liikumine)

Praegune energiakriis on tingitud sellest, et riik ja ettevõtjad on viivitanud uute tuule- ja päikeseelektrijaamade rajamisega ning jäänud liiga kauaks lootma saastavale põlevkivielektrile ja Venemaalt imporditud gaasile. Kriisi ületamiseks on vaja teha tuule- ja päikeseelektrijaamade ning salvestusvõimsuste rajamise senisest lihtsamaks ja kiiremaks, toetada energiasäästu hoonete energiatõhusaks rekonstrueerimise kaudu ja motiveerida tarbimise nihutamist soodsamale ajale kodumajapidamistes ja ettevõtetes.

Kõik erakonnad on ühel meelel, et pikaajaline lahendus energiakriisile on uute elektrijaamade rajamine. Seejuures Sotsiaaldemokraadid, Eesti 200 ja Rohelised pooldavad otsesõnu taastuvelektrijaamade rajamist. Keskerakonna vastusest pole aru saada, milliseid elektrijaamu silmas peetakse. See jätab võimaluse, et Keskerakond pooldab uute põlevkivielektrijaamade rajamist, mis on vastuolus Eesti ja Euroopa kliimaeesmärkidega, või tuumaelektrijaama rajamist, mis toob kaasa ohtlike jäätmete ladustamise probleemi ja suurendab oluliselt riigi halduskoormust ning raskendades fossiilenergiast sõltumise lõpetamist. Parempoolsed on ainsa erakonnana selgelt välja öelnud, et pooldavad tuumaelektrijaama rajamist. See on kummaline, kuna Keskkonnaministeeriumi tuumaenergia töörühm alles analüüsib seda, kas tuumaenergia kasutuselevõtt Eestis võiks olla põhimõtteliselt lubatav, seega paistab, et Parempoolsed ei soovi teha tõenduspõhist otsust.

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 pööravad tähelepanu kohalike omavalitsuste ja kogukondade võimestamisele ja kaasamisele taastuvenergiale üleminekul. Sotsiaaldemokraadid pakuvad välja konkreetseid tegevusi nagu taastuvelektrijaamade talumistasu rakendamine ja energiaühistute loomine, Eesti 200 aga mainivad õigusselguse loomist ja ambitsioonikamate eesmärkide seadmist riigi poolt kohalikele omavalitsustele. Eesti 200 on ainus erakond, kes toob esile vajaduse luua majandusministeeriumi juurde uus kliima- ja energeetikaministri ametikoht.

Keskerakond näeb energiaostuvõimetuse leevendamiseks lahendust eelkõige tööturupoliitikas, soovides tõsta miinimumpalka ja toetada tööstuse lisandväärtuse tõstmist. Seevastu Sotsiaaldemokraadid ja Rohelised rõhutavad vajadust kriisiolukorras toetada vähekindlustatud inimeste energiaostuvõimet erakorraliste toetustega. Sotsiaaldemokraadid on ühtlasi ainus erakond, kes mainib vajadust soodustada kodanike ja ettevõtete tarbimise juhtimist. Eesti 200 energiaostuvõimetuse leevendamiseks konkreetseid ettepanekuid ei tee. Üllatuslikult ei pea ükski erakond oluliseks senisest suuremat energiasäästu.

Keskerakond 2
Sotsiaaldemokraadid 3.5
Eesti 200 4
Rohelised 4
Parempoolsed 1
Reformierakond 2
Isamaa 2
EKRE 1

Eksperthinnang

Põlevkivi energeetika on strateegilise tähtsusega eesti varustuskindluse tagamisel ning sellest ei saa loobuda enne kui uued tootmisvõimsused on piisavas mahus välja ehitatud. Pikas perspektiivis on põlevkivi energeetikal kaks võimalust. Kui kliimaneutraalne tootmine on kulutõhus saab sellega jätkata, kui ei on meil võimalus kasutada põlevkivi keemiatööstuses kõrgema lisandväärtuse loomiseks.

Olemasolevaid juhitavaid tootmisvõimsusi peame säilitama ja kasutama mõistlikult. Põlevkivi on praeguses kriisis üks selline juhitav tootmisvõimsus, kuid me ei saa kogu oma energeetikat pikaajaliselt sellele üles ehitada.

Ida-Virumaa on kaua sõltunud energeetikast ja põlevkiviga seotud tööstusest. Me peame aitama sel piirkonnal tegevusalasid mitmekesistada ja ära hoidma suured sotsiaalsed vapustused.

Meie plaan lühikeses perspektiivis on kiirendada meretuule-, ja maismaa tuuleparkide rajamist ning energiasalvestuse võimaluste kasutuselevõttu. Energiasektori kiire arendamine pakub uusi tasuvamaid töökohti nii teadusarenduse kui tehnoloogia valdkonnas. Lisaks näeme suurt potentsiaali kogukondade võimestamisel kohalike energialahenduste rajamisel. Oluline on otsida aktiivselt võimalusi energia salvestamiseks ja targaks tarbimise juhtimiseks.

Põlevkivienergeetikast loobumine tuleb viia lõpule niipea kui võimalik, aga kindlasti 2030. aastaks. Taastuvenergeetika loob juurde rohkem töökohti, kui põlevkivisektoris kaob, eriti meretuuleparkide ehitamise aktiivses faasis. Selleks tuleb põlevkivikompleksi töötajatele tagada ümberõpe riigi kulul, elamistoetus ümberõppe perioodiks ja abistada neid ümberõppele vastava töö leidmisel.
Kindlasti on vaja toetada teadus- ja arendustööd uudsete ja jätkusuutlike energiatootmise ja salvestamise tehnoloogiate vallas, et võtta kasutusele ka jäätmetes ja biomassis sisalduv energia (biogaasi tootmine, vesinikutehnoloogiad, päikesepaneelid jne.)

Põlevkivitööstus peab järk-järgult muutuma kõrge lisandväärtusega põlevkivikeemia tootmiseks.

Eksperdi kommentaar

Maris Pedaja (Eesti Roheline Liikumine)

Eesti on Õiglase Ülemineku kavas kinnitanud, et väljub põlevkivielektrist hiljemalt aastaks 2035 ja põlevkivist energeetikas hiljemalt aastaks 2040 - neid sihte on tarvis koalitsioonileppes igal juhul toetada. Saastava põlevkivitööstuse sulgemine ja põlevkivisektoris hõivatud töötajate toetamine uutele töökohtadele siirdumisel on siinkohal keskse tähtsusega, kuna vastasel juhul ei ole võimalik püsida kooskõlas Eesti kliimaeesmärkidega sotsiaalselt aktsepteeritaval moel. Ida-Virumaale on esmakordselt laekunud ka 354 miljoni euro suurune Õiglase Ülemineku Fond Euroopa Komisjonilt, mille põhieesmärk on mitmekesistada maakonna majandust ja toetada põlevkivisektoris hõivatud töötajate liikumist uutele töökohtadele. Ükski põlevkiviprojekt toetusele ei kvalifitseeru.

Põlevkivisektoris hõivatud töötajate toetamise vajalikkusele on oma vastuses rõhku pööranud Sotsiaaldemokraadid ja Rohelised. Eesti 200 on viidanud lisaks kogukondade võimestamise vajadusele kohalike energialahenduste rajamisel, mis on nii energiajulgeoleku kui ka keskkonna vaatest äärmiselt vajalik ja tervitatav samm, kuna hajutatud energiasüsteem on tunduvalt säilenõtkem väliste vapustuste ees.

Eesti 200 ja Rohelised on loetlenud oma vastustes olulisi samme põlevkivist järkjärgulise väljumise saavutamiseks (taastuvenergia ja salvestusvõimaluste kiire arendamine, teadus- ja arendustöö alternatiivide osas, tarbimise juhtimine). Need on kooskõlas üleüldise rahvusvahelise suundumusega puhtama energia tootmise ja tarbimise suunas - energiakriisi valguses oleme olnud tunnistajaks, et tavatingimustes ei suuda põlevkivielekter enam taastuvelektriga turul konkureerida. Euroopa Liidu regulatsioonipakett “Eesmärk 55” ja hetkel läbirääkimistel olev REPowerEU annavad olulise tõuke puhta energia kasutuselevõtu kiirendamiseks ja energiasäästu suurendamiseks, et suudaksime põlevkivist järkjärgulise väljumise väljakutsega toime tulla.

Sotsiaaldemokraatide vastusest võib välja lugeda, et nad peavad samuti põlevkivitööstust pikas plaanis jätkusuutmatuks, ent täpsemaid samme konkreetsest vastusest välja lugeda ei õnnestu. Nii Parempoolsete kui ka Keskerakonna vastus jääb napiks põlevkivist väljumise ajaraami ja selleks vajalike transformatiivsete sammude osas - välja on toodud suundumus põlevkivikeemia poole (Parempoolsetel eelisvariandina, Keskkerakonnal tagavaravariandina), mis on keskkonnakahjulik ning peab lõppema praeguste kokkulepete kohaselt Euroopa Komisjoniga hiljemalt aastaks 2040.

Keskerakond 1
Sotsiaaldemokraadid 3.5
Eesti 200 3
Rohelised 3
Parempoolsed 3
Reformierakond
Isamaa
EKRE

Eksperthinnang

Nii fosforiidi kui ka kõigi teiste maavarade puhul tuleb lähtuda eesmärgist. Eesti maapõu on väga rikkalik ning nende varade oskuslikul kasutamisel suudame me oma rahvuslikku rikkust oluliselt kasvatada. Samuti on äärmiselt oluline julgeoleku aspekt. Kui me soovime kindlustada oma positsiooni demokraatlikus läänes peame me olema oma lääne partneritele vajalikud. Kõige parem julgeoleku garantii on pakkuda lääne turgudele midagi olulist mahus, millest läänel on väga raske loobuda. Selles kontekstis on nii fosforiit, muldmetallid kui ka põlevkivikeemia äärmiselt olulised ning me suudame Euroopat varustada mitmete toodetega, mida Euroopa rohepöördeks vajab.

Eestis on maavarasid, mida saab ühiskonna hüvanguks kasutada, aga seda tuleb teha nii, et keskkond oleks hoitud ja meie jalajälg väike. Pooldame seda, et Eesti tunneb oma maavarasid ning nendega seotud tulevikuvõimalusi. Meie majandusmudel saab olla ainult selline, kus väärindame oma loodusvarasid maksimaalselt ja kõrgtehnoloogiliselt.

Ei poolda, selleks pole vajadust. Konventsionaalsete põllumajandus- ja loomakasvatusmeetoditega pole kasvava maailma rahvastiku toitmine enam võimalik. Tulevikus on aina olulisem roll ressursside efektiivsel kasutamisel, toidu raiskamise lõpetamisel, biojäätmete kohalikul töötlemisel, vertikaalpõllumajandusel, taastuvenergeetikal töötavatel kasvuhoonetel jms lahendustel, mis leevendavad ka keskkonnakoormust, mida praegu veel põhjustavad konkurentsi eelist kaotavad ja lineaarmajanduse põhimõtetest lähtuvad ebatõhusad ja reostavad tööstused.

Fosforiidist pole puudust. Peamine osa täna põllumajanduses kasutatavast fosforväetisest on veekogudes leostumas, mis põhjustab veekogude eutrofeerumist. See tähendab enamasti fütoplanktoni ja kõrgema veetaimestiku suurenenud produktsiooni ehk teisisõnu taimede ülemäärast kasvu ja sellega kaasnevat lagunemisprotsessi, mis halvendab vee kvaliteeti, mõjutades negatiivselt kalade ja teiste veeloomade elukeskkonda. Samas on juba olemas tehnoloogiad, mis filtreerivad veekogudesse uhutavat fosforit nii, et seda on võimalik taimekasvatuses taaskasutada. See on märksa väiksema energiakulu ja ökoloogilise jalajäljega tegevus kui fosforiidi maa sügavustest kaevandamine.

Ei poolda lähimas tulevikus fosforiidi kaevandamist üldse. Suurem osa fosforist (ja lämmastikust) ei jõua inimeste toidulauale ega ka mitte loomasööta, vaid leostub põldudelt veekogudesse ja põhjustab veekogude (sh. Läänemere) eutrofeerumist ehk kinni kasvamist ja hapnikuvaegust. Fosfori kasutust tuleb rakendada ringmajanduse põhimõtetele tuginedes ja biojäätmete suunamisel toidu tootmisele. Lisaks on vaja tõsta mullaelustiku hulka ja aktiivsust, kuna on teada, et mükoriisaseened (keda tapab intensiivpõllumajandus) aitavad taimedel fosforit kuni 80% paremini omastada. Kuivõrd Eestis on fosforiidimaardlad suurel määral olulistes põllumajanduspiirkondades, tähendaks nende avamine tegelikult toidutootmise vähenemist.

Tulevikus võib tulla kõne all veekogude, eelkõige Läänemere põhjasetetesse kogunenud fosfori kasutuselevõtt, kuid praegu puudub selleks keskkonnasõbralik ja kulutõhus tehnoloogia. Hetkel puudub selleks ka vajadus, sest ringmajanduse võimalused ei ole veel ammendatud.

Pikaajalise mõjuga strateegiliste otsuste tegemisel peame oluliseks tõenduspõhist lähenemist. Seetõttu tuleb esmalt läbi viia uuringud võimaliku fosforiidi kaevandamise keskkonnamõjude hindamiseks. Pärast keskkonnamõjude hindamist saab langetada otsus kaevandamise kohta, sõltuvalt hindamise tulemustest.

Eksperdi kommentaar

Silver Sillak (Eesti Roheline Liikumine), Tarmo Treimann (Keskkonnaõiguse Keskus)

Fosforiidi kaevandamise perspektiivikusest Eestis on viimastel aastatel hakatud jälle rääkima seoses rohepöördeks vajalike kriitiliste maavaradega. Fosforiidis leidub haruldasi muldmetalle, mida on vaja näiteks tuulegeneraatorite ehitamiseks ning Eesti maapõu peidab endas ka vanaadiumi, mis on vajalikuks elemendiks uue põlvkonna akudes. Taolised maavarad on Euroopa Liidule strateegiliselt tähtsad, kuna täna eksporditakse neid peamiselt Hiinast. Lisaks on fosforiit ka põllumajanduses laialt kasutatavate fosforväetiste toormeks. Eestis tegeleb fosforiidi ja sellega kaasnevate ressursside geoloogiliste ja tehnoloogiliste uuringute läbiviimisega Eesti Geoloogiateenistus. Tänase seisuga ei ole aga põhjalikult hinnatud fosforiidikaevanduste potentsiaalset mõju Eesti loodusele ja inimeste elukeskkonnale. Seega on teadmata, millist hinda tuleks tegelikult ühiskonnal fosforiidi kaevandamise puhul maksta. Samuti pole vähetähtis see, et Eesti lähiajaloos peetakse fosforiidivastast võitlust üheks meie taasiseseisvumise teekonna alguspunktiks. Seega on tegemist sotsiaalselt väga tundliku teemaga ja kõik selles valdkonnas vastuvõetavad otsused peavad saama tehtud võimalikult läbipaistval ja kaasaval moel, vaja oleks saavutada ühiskondlik kokkulepe.

Keskerakond rõhub selgelt vajadusele kasutada ja väärindada Eestis leiduvaid maavarasid majanduslikult kõige tulusamal moel. Keskkonda puudutavaid aspekte sealjuures mainimisväärseks ei peeta ning nende eiramine on nii suure potentsiaalse keskkonnamõjuga poliitilise otsuse puhul selge ohu märk. Küsitav on ka meie julgeoleku seostamine välisturgudele vajalike ressurssidega, kuna seni on meie julgeoleku peamiseks tagatiseks olnud väärtuspõhisus ja reeglitel põhinev maailmakord. Muu maailma (näiteks Aafrika riikide) kogemus näitab, et maavarade ekspordile suunatud ressursipoliitika ei ole neis riikides enamasti suurendanud julgeolekut ega aidanud kaasa keskkonnaprobleemide lahendamisele. Kuna keskkonna poolele pole tähelepanu jagunud ei saa keskkonna vaatest vastust hinnates kõrgemat hinnet kui 1 panna.

Sotsiaaldemokraadid on oma vastuses üsna ebamäärased aga raske on seda ka neile täielikult ette heita. Täna meil puuduvadki teadmised, milline võiks olla fosforiidikaevanduste võimalik keskkonnamõju ning ilma selle infota on keeruline kvaliteetset otsust langetada. Positiivne, et on välja toodud väärtused, millele otsuste tegemine peaks tuginema – hoitud keskkond, väike jalajälg ning loodusvarade võimalikult suur kohapealne väärindamine. Ka Parempoolsed toetavad tõenduspõhist lähenemist ning osutavad sellele, et enne otsuse tegemist tuleks hinnata kaasnevad keskkonnamõjud. Saab ainult nõustuda, et niivõrd olulist otsust ei tohiks teha enne, kui kaasnevad mõjud teada. Veidi kõrgema hinde saavad sotsiaaldemokraadid, kuna nemad on välja toonud ka väärtused, millest otsust tehes lähtuda.

Eesti 200 ja Eestimaa Rohelised on asjatundlikult välja toonud riskid ja vastuargumendid, mis puudutavad fosforiidi kui fosforväetiste tootmiseks vajaliku toorme kasutuselevõttu. Kahjuks on nad aga jätnud tähelepanuta fosforiidi kui võimaliku haruldaste muldmetallide toorme. Kuna rohepööre vajab rohkelt kriitilisi maavarasid, mille hulka loetakse ka fosforiiti, siis oleks oluline teada, kuidas erakonnad suhtuvad fosforiidi kaevandamisse ka sellest perspektiivist. Kuna just rohepöördeks vajalikud maagid on põhjus, miks me täna Eestis fosforiidi kaevandamise teemal räägime, ei saa ainult fosforväetiste argumendile toetuvaid vastuseid väga kõrgelt hinnata. Fosforväetiste osa eest 5, rohepöörde vaade puudub üldse (1), keskmiseks hindeks tuleb 3.

Välja võib tuua ka selle, et kahjuks ei ole ükski vastaja pööranud tähelepanu avalikkuse kaasamisele fosforiidi kohta strateegilise otsuse tegemisse. Meil on küllalt näiteid, kus mitmed olulise mõjuga protsessid on omadega ummikusse jõudnud ja ühiskonnas vastandumist süvendanud just selle pärast, et kaasamine on olnud hiline ja kesine ning otsustusprotsess läbipaistmatu. Ka fosforiidi küsimus vajab sisulist ühiskondlikku kokkulepet ning oluline on ka poliitikute nägemus, kuidas selleni tuleks jõuda. Selle vaate puudumine ei võimalda ka kellelegi hinnet “5” panna.

Keskerakond 3
Sotsiaaldemokraadid 5
Eesti 200 3
Rohelised 4
Parempoolsed 3
Reformierakond 4
Isamaa
EKRE

Eksperthinnang

Loomulikult on Eestil vaja kliimaseadust, mis annaks meie inimestele ja ettevõtjatele selge perspektiivi, mis ja millal juhtub ning kes, mida peab tegema.

Toetame kliimaseaduse väljatöötamist ja seame eesmärgi võtta vastu kliimaseadus, mis seab vahe-eesmärgid ja annab seaduslikud raamid kõigile valitsemistasanditele ja sektoritele. Seni on keskkonna-alased raamdokumendid olnud liiga üldised ning pole olnud selge, kuidas neid päriselt otsustamisel peab arvesse võtma. Kliimaseadus oleks aga siduv.

Jah! Eesti 200 seisab selle eest, et Riigikogu võtaks vastu kliimaseaduse.

Jah, kliimaseadus peab olema. Kuna kliimaeesmärgid on aastakümnete perspektiivis ülioluline küsimus, siis on vaja ka rahvahääletusel heaks kiita Põhiseaduse muudatus, mis ütleb, et Eesti on tulevikus kliimaneutraalne ning vahe-esmärgid selleks määrab seadus - see kaitseb kliimaeesmärke tühistamiskatsete eest võimalike poliitiliste muutuste korral ja võimaldab kliimaeesmärkide eiramist ka Põhiseaduse alusel otse Riigikohtus vaidlustada.

Parempoolsed peavad oluliseks, et õigusraamistik oleks ettevõtjatele ja kodanikele võimalikult selge ja arusaadav ega soodustaks liigset bürokraatiat. Võtame tõsiselt ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonide signaale, et täna ei ole paika pannud piisavalt selgelt tegevusraamistikku rohepöörde elluviimiseks ning oleme kliimaseaduse vajalikkuse osas pigem toetaval seisukohal. Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamise kõrval peabkliimaseadus seadma prioriteediks riikliku kohanemisstrateegia ehk tegevuskava ja vajalikud investeeringud kliimamuutusega kaasnevate muutustega kohanemiseks.

Eksperdi kommentaar

Kärt Vaarmari, Triin Jäädmaa (Keskkonnaõiguse Keskus)

Eesti on võtnud endale kohustuse jõuda kliimaneutraalsuseni aastaks 2050. Kohustus jõuda kliimaneutraalsuseni tuleneb nii rahvusvahelistest kui Euroopa Liidu õigusaktidest ning on tänaseks kirjas Eesti riigi arengustrateegias "Eesti 2035". Eestis ei ole aga kokku lepitud täpset teekonda kliimaneutraalsuseni jõudmiseks ehk ei ole paika pandud siduvaid vahe-eesmärke ning puudub ka kokkulepe, kuidas kliimaeesmärkidest tulenevad kohustused erinevate sektorite vahel jagada. Kliimavaldkonna suunamine pelgalt kaugeleulatuvate eesmärkide ja poliitiliste arengudokumentidega on ebapiisav ning ei taga õigusselgust. Keeruline on lähtuda üldistest kliimaeesmärkidest üksikute süsinikumahukate projektide kohta otsuseid tehes, kuna selged pole õiguslikud alused ja künnised, mille ületamisel saaks tegevusele luba mitte anda.

Eesmärkide saavutamisel on oluline selgete õiguslike kohustuste ja piiride seadmine. Üheks võimaluseks jõuda suurema õigusselguseni on kehtestada mitmete teiste Euroopa riikide eeskujul eraldi kliimaseadus. Kliimaseadus võimaldaks kehtestada kliimaeesmärgid ning nendeni jõudmise meetmed seaduse tasandil, mis tagaks paremini põhiõiguste kaitse. Selleks, et kliimaeesmärkidel oleks praktiline mõju, on vaja eelkõige, et seadus paneks valdkonnaüleselt paika kliimaeesmärkideni jõudmise raamistiku ning oleks üheselt mõistetav ja seaks selged kohustused ning selles peaksid sisaldumad selged mehhanismid, mis tagavad kliimaeesmärkide elluviimise.

Positiivsena võib välja tuua selle, et kõik vastanud erakonnad toetavad kliimaseaduse vastu võtmist. Seega on hea alus poliitilise kokkuleppe sõlmimiseks olemas.

Keskerakond ja Eesti 200 on oma vastuses jäänud üsnagi üldsõnaliseks. Eesti 200 ei selgita täpsemalt, mida ja kuidas nende arvates kliimaseadus reguleerima peaks. Keskerakond on siiski välja toonud vajaduse selge nägemuse järele kes, millal ja mida peab tegema.

Sotsiaaldemokraatide vastus on juba täpsem ning tuuakse välja nii vajadus seada vahe-eesmärke ning jõuda suurema õigusselguseni. Kui kliimaseaduse loomisel lähtuda sotsiaaldemokraatide välja toodud eesmärgist, võiks olla potentsiaal tõhusa kliimaseaduse loomiseks päris hea.

Parempoolsed rõhuvad vajadusele selge tegutsemisraamistiku järele, aga näevad ka vajadust vähendada bürokraatiat. Rõhuasetus ei ole siiski vajadusel saavutada kliimaneutraalsus ning täita kliimaeesmärgid, vaid hoopis ettevõtjate tegutsemiskeskkonnal. Nähakse vajadust ka selle järele, et kliimaseadus peaks hõlmama ka muutustega kohanemise poole, mis on tõepoolest samuti oluline teema.

Rohelised on aga välja tulnud uudse ideega kiita rahvahääletusel heaks põhiseaduse muudatus, mis ütleb, et Eesti on tulevikus kliimaneutraalne ning vahe-eesmärgid peavad tulema seadusest. See on kahtlemata väga põnev idee, mis vajaks veel täiendavat õiguslikku, sh riigiõiguslikku analüüsi.

Keskerakond 2
Sotsiaaldemokraadid 3
Eesti 200 2
Rohelised 1
Parempoolsed 2
Reformierakond 2
Isamaa 1.5
EKRE 1.5

Eksperthinnang

Jõujooned maailma majanduses on muutumas ning Eesti ülesandeks on selles uues maailmas olla tugevamal positsioonil kui varem. Rohepöörde üks peamisi eesmärke on piirkondliku tootmise taastamine ning seda keskkonda säästval moel. See puudutab nii energeetikat elektri, kütuste ja sooja kontekstis kui ka toidujulgeolekut ning võimekust toota ise kõik vajalikud esmatarbekaubad. Seda kõike tuleb vaadata komplekselt ning Eesti on võimeline kulutõhusal viisil tootma kõike, mida vajab vähendades sellega oluliselt sõltuvust teistest riikidest ja hapratest globaalsetest tarneahelatest.

Kliima, toiduga varustatuse ja majanduse toimimises on sõltumatus kolmandate riikide ressurssidest otseselt julgeolekuküsimus. Meie eesmärk on hoida Eesti toidu tootmiseks sobivat maad kasutuses. Välistame väärtuslikele põllumaadele ehitamist. Valmistame Eesti põllumajandustootjad ette kliimasõbralikuks süsiniku sidumist soosivaks maaharimiseks EL vahendite abiga. Tagame kriisiolukordades toidujulgeoleku kindlustamiseks põllumajandusettevõtetele vajaliku toetuse.

Soodustame hajusat energiatootmist maakeskkonda sobivalt, energia tootmisel arvestame kogukondade vajadusi ja toetame energiaühistute teket.

Hajutatud energiatootmine ja toidujulgeolek on kliimamuutusega kohanemisel ja laiapindsel riigikaitses väga olulised. Säilenõtkes Eestis on iga kodanik varustatud teadmiste ja oskustega kuida kriisiolukorras toimida.Kaitsevägi ning vabatahtlikud osalevad looduskatastroofide päästetööde õppustel ning on valmisolekus reostuse ja teiste võimalike ohtude likvideerimist läbi viima.

Uute investeeringute ja taristu objektide planeerimisel analüüsime objektide kliimakindlust, et tagada elanikkonna turvalisus ja infrastruktuuride toimepidevust. Toidujulgeoleku tagamise seisukohast on oluline ennetada võimalikke probleeme põllumajandussaaduste kasvatamisel.

Eesti 200 lähtub riigikaitse põhimõttest, kus igal kodanikul on oma selge roll, motivatsioon ja vastutus ning iga täiskasvanud Eesti kodanik teab, mida ta ulatusliku kriisi olukorras teeb.

Arendame kriisiohje võimet, mis toimib mistahes hädaolukorras. Ehitame välja varjendid ja ohusireenid ning loome kriisivarud.

Kehtestame kohustusliku elanikkonna kaitse õppe. Elanikkonna kaitse õpe hõlmab reservi ette valmistamist kodanikukaitseks ehk päästetöödeks, evakueerimiseks ja reservi loomist katastroofimeditsiini tarvis. Õpetame välja kõik Eesti elanikud, kes suudavad seeläbi abi anda ja saavad ka ise endaga hakkama.

Jah. Taastuvatele energiaallikatele üleminek on parim energiajulgeoleku lahendus, seda ka sõjalises plaanis. Põlevkivielektrijaamad mõne kilomeetri kaugusel Vene piirist on ülimalt haavatavad - hävitatavad suurtükitulega ilma, et Vene maaväed üle Eesti piiri tuleksid. Tuumajaam ükskõik kus Eestis on (lisaks jäätme- ja ohutusprobleemile) samuti haavatav, kui selleks kasutatakse kindlustuste hävitamiseks mõeldud raketti või lennukipommi. Hajusalt paiknevad tuule- ja päikesepargid ning hüdroakumulatsioonijaamad koos hajutatud tootmist ja tarbimist silmas pidades kujundatud elektrivõrkudega on sõja korral kõige raskemini hävitatavad, sest sadadest või tuhandest objektist igaühte peaks tabama rakett - see läheb agressorile ülemäära kalliks!

Riigikaitse- ja julgeolekuvaldkonnas tuleb rohkem hankida kohapeal toodetud toiduaineid ja muid tooteid ning tarbida rohelist energiat.

Eksperdi kommentaar

Hans Markus Kalmer (Eestimaa Looduse Fond)

Taastuvenergiale üleminek on olulise julgeoleku ja riigikaitselise mõõtmega, aidates nii vähendada sõltuvust kolmandatest riikidest ja sidudes lääneriikide majandustsüklid lahti fossiilenergiaga varustavate riikide mõjust. Lisaks tõhustab taastuvenergia laiem kasutus otseselt riigikaitse toimimist, näiteks nii radarite ja kaitseväelinnakute puhul. Lisaks peab Eestil olema energeetiline võimekus end elektri ja teiste kütustega varustada olukorras kui peaks toimuma rünnak energiataristule. Hajus ja mitmetahuline tootmine loob eeldused negatiivsete mõjude minimeerimiseks. Toidujulgeoleku ja teiste vajalike sisendite tootmisel mängib olulist rolli nearshoring. Oluline ei ole mitte võimekus ise kõike toota, vaid tarneahelad peavad olema lühemad ja tootmine peab toimuma usaldusväärsemates ja distantsilt lähemates riikides. Eesti puhul tähendab see eeskätt toetumist Euroopa ühisturule. Selleks oleks oluline kaardistada Eesti ja ka meie liitlaste võimekused ning sellega plaanide tegemisel arvestada. Konkreetse näitena võiks siin välja tuua kohaliku põllumajanduse ja mahetootmise. Võimaliku meetmena võiksid erakonnad siin kaaluda eestimaiste toiduainete käibemaksu alandamist. Kui on valida Antsu talu tomati ja Hispaania tomati vahel, lähtub tarbija hinnast. Ometi oleks loodusele ja tarbijale tervislikum eelistada kodumaist. Käibemaksu alandamine aitaks kaasa Eesti põllumajandussektori arengule ja toidujulgeoleku tagamisele. Lisaks saaksid erakonnad siinkohal toonitada toidu raiskamise ja liha vähendamise osakaalu taldrikul.

Üldiselt võib öelda, et erakondadel puudub täpne kava, kuidas nende küsimustega tegeleda ja mis tegevusi plaanidesse integreerida. Kõik erakonnad jäävad selles küsimuses väga üldsõnaliseks. Erakonnad rõhutavad läbivalt, et julgeoleku ja riigikaitse küsimustega tuleb arvestada aga kuidas seda täpselt tehakse jääb vastuseta. Ainsana vastab siin kõige sisukamalt SDE ja mõnevõrra Eesti 200. Nii rohelised, Parempoolsed, Eesti 200 ja SDE mainivad hajusa taastuvenergia olulisust. Keskerakond mainib, et tootmine peab toimuma piirkondlikult. Täpsemate meetmetena käib Eesti 200 välja, et looduskatastroofide päästetöödel tuleb tugineda eeskätt vabatahtlikele ja analüüsida tuleb taristu kliimakindlust. SDE toob konkreetsemate lubadustena välja: väärtuslikele põllumajandusmaadele ehitamise välistamise, põllumajandusettevõtete rahalise toetamise kriisi korral. Siiski jääb arusaamatuks, kuidas täpselt rahaline toetus põllumajandusettevõtetele kriisi korral toidujulgeoleku küsimuse lahendab, eeskätt tuleks toetada ettevõtteid juba varem ja panna rõhku ennetustegevustele. Lisaks mainib SDE energiaühistute toetamist ja süsiniku sidumist soosiva maaharimise ettevalmistamist Eestis, mis on tervitatav. Toidujulgeoleku osas nendib Keskerakond, et Eesti peab olema võimeline tootma kõike. Olgem aga realistlikud, reaalsuses ei ole see mõistlik ega ka võimalik, tootama peaks eeskätt kriitilisemaid sisendeid. Toidujulgeoleku ja kliimamuutustega kohanemise teemat ei maini kordagi rohelised, keskendudes vastuses vaid taastuvenergia olulisuse mõtestamisele. Eesti 200 vastab küsimusele pikalt, kuid laskub eeskätt siseturvalisuse teemasse, mitte niivõrd taastuvenergia, toiduturvalisuse, kliimamuutustega kohanemise aspektidesse.

Keskerakond 2
Sotsiaaldemokraadid 4.5
Eesti 200 4
Rohelised 4.5
Parempoolsed 2.5
Reformierakond 3
Isamaa 2.5
EKRE 1

Eksperthinnang

Energeetikas ei ole kiireid lahendusi. Tuleb liikuda samm-sammult kindla plaani alusel. Tuleb lihtsustada päikesepaneelide kasutamist nii hoonetel kui ka maanteedel. Samuti anda võimalus tuulikute rajamiseks maanteekoridoridesse. Tuleb edasi arendada maasooja kasutamise võimalusi ning jõuda otsusele, mis on see Eesti lahendus juhitavaks elektritootmisvõimsuseks. Sooja tootmisel oleme seatud eesmärgi juba saavutanud, kuid saame liikuda veel edasi laiendades näiteks jäätmete kasutamise võimalusi energeetikas. Ei tasu unustada fakti, et aastal 2030 kasutame me elektrit oluliselt rohkem kui täna ehk me vajame oluliselt rohkem tootmisvõimsusi kui tänaseks on planeeritud.

Meie otsustada on, kas tulevikus impordime hinnalt konkurentsivõimelisemat elektrienergiat või toodame ja ekspordime seda ise.

Eesmärgini jõudmiseks on aga vaja muuhulgas muuta projektide jaoks vajalikud, kuid pikad ja keerulised, haldusmenetlused kiiremaks.

Taastuvenergia kiiremaks väljaarendamiseks kehtestatakse kohalikele kogukondadele olulise tuulikutasu. Eesmärk jagada tuuleparkidest saadavad tulu kohalike omavalitsuste ja lähedal elavatega inimestega.

Euroopa Liit on ette näinud täiendavaid rahalisi vahendeid ning ka erasektor on valmis investeerima. Saame nende protsessidega kaasa minna ning võtta kiirelt tegutsedes konkurentsieelise. Vastasel juhul leiame end mõne aasta pärast veel keerulisemast olukorrast, kus puhta ja odava energiaga varustatus ei ole piisavalt tagatud ning fossiilsel tehnoloogial põhinevad lahendused on senisest veelgi kulukamad nii energiatootjatele, tarbijatele kui ka riigile.

Eesti peaks mitte ainult tootma kogu oma enda tarbitava elektri taastuvatest allikatest, vai ka muutuma roheenergiat eksportivaks riigiks aastaks 2030. Meie plaan kiirendada taastuvenergia tootmise võimekuse kasvu läbi bürokraatia vähendamise ja planeerimisprotsesside lühendamise. Soovime, et valitsus võtaks siin initsiatiivi. Soovime muuta avalike hangete korraldamise seadust, et lihtsustada uute lahenduste kasutuselevõttu ja võimaldada kohalike omavalitsuste ja kohalike elanike vahel suuremat koostööd kogukondlike taastuvenergia parkide rajamisel. Kliimaseadus ja otsustusprotsessi integreeritud ringmajanduse põhimõtted nii kohalikul kui riiklikul tasandil aitavad meil soovitud tulemuste saavutamist kiirendada.

Esmalt tuleb kõrvadada tõkked, millest suurim on siiani olnud Kaitseväe radarite piirang tuulikutele - loodetavasti on see lahenemas uute radarite hankega. Planeeringute menetlemist tuleb oluliselt kiirendada, muutes vajadusel seadust. Kohalikud omavalitsused ja kogukonnad peavad olema kaasatud ja saama reaalset tulu taastuvenergia projektidest. Elektrivõrgud tuleb süsteemselt ümber ehitada vastavalt hajatootmise vajadustele, mitte küsida tohutuid liitumistasusid iga üksiku väiketootjani jõudmiseks, mida nad ei jõua maksta.

Taastuvenergia arengut on Eestis pidurdanud see, et tegutsetud pole õigel ajal ning riik pole suutnud luua arenguks vajalikku õiguslikku raamistust (nt merealade planeering, vesinikustrateegia jne). Mahajäämuse vähendamiseks tuleb kiirendada ruumiliste planeeringute menetlemist, sealjuures eriti kohtulikke vaidlusi ja menetlusi, mis on Eestis praegu lubamatult aeglased.

Eksperdi kommentaar

Silver Sillak (Eesti Roheline Liikumine)

Riigikogu muutis hiljuti seaduses olevat taastuvelektri tootmise eesmärki, mille järgi peab taastuvelektri toodang moodustama 2030. aastaks elektrienergia lõpptarbimisest 100 protsenti. See tähendab, et peame seitsme aasta pärast tootma taastuvelektrit vähemalt sama palju, kui ise oma riigis elektrit tarbime. Eesmärgi täitmist takistavad hetkel muu hulgas võrguga liitumise keerukus, kohalike omavalitsuste ebaselged hüved, elanike ja kogukondade vähene kaasatus ning pikad menetlusprotsessid.

Kõik erakonnad peavad oluliseks tuule- ja päikeseelektrijaamade rajamist takistavate tõkete eemaldamist. Nii Sotsiaaldemokraadid, Eesti 200, Rohelised kui ka Parempoolsed prioriseerivad planeeringute ja haldusmenetluste teostamise kiirendamist seadusmuudatuste või muude meetmete kaudu. Keskerakond konkreetseid ettepanekuid ei tee.

Sotsiaaldemokraadid, Eesti 200 ja Rohelised rõhutavad, et tuleb leida lahendus, kuidas ületada kohalike omavalitsuste ja kogukondade vastuseis tuuleparkide rajamisele. Sotsiaaldemokraadid ja Rohelised toetavad selleks omavalitsuste ja kogukondade rahalist toetamist talumistasu kaudu. See ettepanek on loogiline, kuna mõlema erakonna maailmavaates on keskne koht sotsiaalsel õiglusel ja tulu ümberjaotamisel, kuid ei ole iseenesest midagi uut, kuna vastav seadusemuudatus on juba Riigikogus vastu võetud. Rohelised mainivad ainsana selgesõnaliselt soovi toetada ka mikrotootjaid, kaotades praegu võrguga liitumisel nõutavad ebaproportsionaalsed tasud.

Keskerakond ja Eesti 200 rõhutavad, et 2030. aastal on elektrit vaja toota oluliselt rohkem kui täna, seda nii üha uute sektorite elektrifitseerimise kui ka elektri ekspordi potentsiaali ärakasutamise jaoks. Samas ei mainita vajadust arvestada suurte maa- ja meretuuleparkide potentsiaalse kumulatiivse mõjuga elustikule maal ja merel. See võib kujuneda ohuks, kuna Euroopa Komisjon on äsja lubanud liikmesriikidel leevendada tuule- ja päikeseelektrijaamade keskkonnamõju hindamise tingimusi.

Keskerakond 3
Sotsiaaldemokraadid 4
Eesti 200 4
Rohelised 4
Parempoolsed 3
Reformierakond
Isamaa
EKRE

Eksperthinnang

Ma ei mõista, miks väidate, et kasumi teenimine ei täida ühiskonna ja keskkonna huve? Ettevõtlustulu, mis riiklikest või kohalikele omavalitsustele kuuluvatest ettevõtetest on suunatud ja võimalik ka tulevikus suunata ühiskondlikult seatud eesmärkide finantseerimisse.

Riigi ettevõtted on alati ja peavad ka edaspidi jääma teenima Eesti inimeste huve. Küll aga toetame keskkonnajuhtimissüsteemide juurutamist avalikes asutustest, et harmooniliselt liikuda riiklike keskkonnaeesmärkide täitmise suunas. Toetame näiteks kliima- ja keskkonnamõjude vähendamise seadmist tegevuseesmärkidesse ning kestlike riigihangete kriteeriumite väljatöötamist ja järgimist kõikides tegevusvaldkondades. Kliimaseadus, mille väljatöötamise kavatust toetame, on üks meede, kuidas juhtida ettevõtteid oma tegevuses juhtima nii kliima- kui ka keskkonnamõjusid.

Riigiettevõtted peavad muutuma arengu mootoriteks, mitte nendel sabas sörkijateks. Eesti Energia peab olema rohepöörde vedur Eestis ja ka globaalsel turul, võitlema oma konkurentsipositsioonide eest. Kasum on vaid tulemi mõõdik, mitte eesmärk omaette.

Jah. Ühiskonna huvide teenimine ongi esmatähtis. Riigiettevõtete kasumi peab valitsus kui omaniku (eesti rahva) esindaja suunama avalike huvide teenimisse. Elering peab esimese asjana ümber ehitama kõrgepingevõrgud, nii et peamiselt Lääne-Eestisse rajatavad tuulepargid ja üle maa kerkivad päikesepargid saaksid liituda ilma üle jõu käivate liitumistasuta. Võrkude ümberehitamiseks saab ja tuleb kasutada Eesti Energia kõrgete energiahindade tõttu tõusnud kasumit.

Ei ole mõeldav nõuda riigi osalusega äriühingutelt ebaefektiivset või väiksema kasumlikkusega majandamist. Küll aga saab riik saab omanikuna kehtestada Eesti Energiale ja teistele riigi osalusega äriühingutele eesmärgid, muuhulgas äritegevusega kaasneva keskkonnakoormuse vähendamise ning investeerimise säästlikesse tehnoloogiatesse.

Eksperdi kommentaar

Madis Vasser (Eesti Roheline Liikumine)

Antud küsimuse tuumaks on, kas (eriti just suure negatiivse tervise- ja keskkonnamõjuga) riigiettevõtetele oleks erakondade arvates võimalik ja vajalik seada ka muid omanikupoolseid prioriteete kui maksimaalne rahaline kasum. Esiteks koorub vastustest välja, et osade erakonnad ei näe riigiettevõtete tänases intensiivses keskkonnakasutuses probleemi või seda iseenesest peetaksegi Eesti ühiskonna huvide teenimiseks (Keskerakond, Parempoolsed, Sotsiaaldemokraadid). Siiski näevad kõik vastanud erakonnad peale Keskkerakonna, et tulevikus tuleks teha ühiskonna ja keskkonna vaates ka teatavaid prioriteetide muudatusi.

Keskerakond ja Parempoolsed ei mõista, miks ainuüksi kasumile keskendumine ei lahenda sotsiaalseid ega keskkonnaalaseid probleeme. Siin võib olla mängus kaks eeldust. Sotsiaalse poole pealt eeldatakse, et riigiettevõtete poolt tekitatud tõsised probleemid (nt Eesti Energia ja õhusaaste, RMK ja kodumetsade lageraiumine) on võimalik kohalikele leevendada läbi meediakampaaniate, (enesehävituslike) töökohtade pakkumise või mõne uue matkaraja. Teisiti öelduna: eelistatud on lühiajaline (poliitiline) kasum pikaajalise ühiskondliku kahju hinnaga. Keskkonnaalaselt eeldab selline vastus, et loodetakse majandustegevuse ja keskkonnamõju omavahelise "lahtiühendamise" fenomenile (ingl. decoupling), mis paraku on erialakirjanduses kaalukate tõenditega ümber lükatud teooria. Ilmekaks näiteks on Eesti Energia plaan liikuda suures mahus põlevkiviõli tootmise poole, eksportides nii õli põletamisega seotud kasvuhoonegaaside heitmed teiste riikide statistikasse - kasum kasvab, jalajälg kahaneb. Aga ainult näiliselt. Ning kui see enesepettus lõpuks ilmselgeks saab, on tekitatud kahju juba pöördumatu.

Mitmed erakonnad näevad siiski vajadust muutuseks. Olgu selleks keskkonnajuhtimissüsteemide juurutamine avalikes asutustest, kestlikud riigihanked ja kliimaseaduse väljatöötamine (Sotsiaaldemokraadid), Eesti Energia muutmine rohepöörde veduriks Eestis ja globaalselt (Eesti 200) ning Eleringi fookuse seadmine elektrivõrkude ümberehitamisele taastuvenergia tingimustes (Rohelised). Tegemist on väärt ideedega, kuid teadlik tuleb olla ka võimalikest ohtudest. Näiteks kliimaseaduse puhul on suurtööstuste selgeks huviks garanteerida endale riigikassast ebaproportsionaalselt suured hüvitised, kui kliimaeesmärgid peaks kujunema ambitsioonikateks. Samas on selge, et ilma ambitsioonikate eesmärkideta pole võimalik tagada pikaajaline õigusselgus, sest nõrgad sihtmärgid jäävad kiiresti ajale jalgu. Eesti Energia "rohepööre" on täna vaid üks rohelise taustaga ettekanne ning sisukaid plaane pole avalikkus tegelikult näinud - ettevõtte enda väitel tugineb nende visioon süsinikuneutraalsusest jätkuvalt olematutel süsiniku püüdmise tehnoloogiatel. Eesti põlevkivisektori tõeline rohepööre toimub siis, kui osa arvestatav osa põlevkivist jäetakse maa sisse. Taastuvenergia võidukäigu osas tuleb aga olla tähelepanelik, kuhu ja kui palju on tuule- ja päikeseparke sobilik rajada ning kas need tõesti asendavad tänaseid fossiilkütuste tootmisi, või pelgalt lisanduvad eelnevatele juurde. Eesti eesmärk on toota 2030. aastaks taastuvenergiat sama palju kui on tarbimine, kuid hetkel jätab see võimaluse jätkata ka kliimakriisi süvendava põlevkivienergia tootmisega.

Keskerakond 1
Sotsiaaldemokraadid 3.5
Eesti 200 3
Rohelised 3.5
Parempoolsed 1
Reformierakond
Isamaa
EKRE

Eksperthinnang

Enne kui hakkame autoga sõitmist kunstlikult kallimaks muutma tuleb panna tööle toimiv ühistranspordi süsteem, et ühistranspordiga oleks võimalik sõita siis kui vaja sinna kuhu vaja.

Maksud kujundavad otseselt nii tarbijate kui tootjate käitumist ja annavad selge hinnasignaali, milline majanduskäitumine on kooskõlas meie keskkonna- ja kliimaeesmärkidega.

Sotsiaaldemokraatide arvates on oluline, et iga kohalik omavalitsus saab ise oma piirkonnas ja linnas toimuvat kujundada ning et suuremad linnad saaksid ka ise autostumisega seotud probleemide ja väljakutsetega tegeleda. Autostumise ja õhusaaste piiramiseks võiks kohalikud omavalitsused kaaluda näiteks ummikumaksu, kuid sellised otsused peavad jääma kohaliku omavalitsuse pädevusse. Ning ühtlasi saavad kohalikud omavalitsused otsustada siis ka selle üle, kuidas seda täiendavat tulu suunata – kas näiteks jalgratastele mõeldud infrastruktuuri või rohelisema ühistranspordi arendamiseks.

Meie kohalikud omavalitsused ja piirkonnad on erinevad. Autosid on kindlasti vaja linna lähistel ning väikelinnades ja maa-asulates elavatel inimestel ning eriti peredele. Maapiirkondades elu säilimiseks on isiklik sõiduvahend sageli möödapääsmatu vajadus, et inimesed saaksid tööl käia, teenustele ligi ning et lapsed saaksid kooli. Siinkohal on hoopis oluline tagada inimestele suurem sissetulek ja majanduslik toimetulek, et nad saaksid endale lubada tänapäevaseid, ohutuid ja vähem saastavaid sõiduautosid, millega me vähendaks ka süsinikheidet. Paralleelselt peab maapiirkondades tegelema kindlasti ka ühistranspordivõrgu olulisemalt suurema väljaehitamisega, et inimestel oleks rohkem valikuvõimalusi ning ka pensionärid, lapsed ja noored saaksid iseseisvalt liikuma. Samuti on oluline tegeleda edasi vajaduspõhise transpordisüsteemi sisulise arendamisega – ühistransport ei peaks olema pelgalt graafikupõhine süsteem, vaid toimima seal ja sel ajal, kus inimesed seda enim vajavad.

Maksustada tuleks sellist liikumist, mis põhjustab ülemääraseid süsinikuheitmeid. Jalgratturi hingeõhku ei oleks vaja maksustada, kuid igasuguste kasvuhoonegaase heitmeid tekitavate ja meie taristut kulutavate masinate maksustamine võiks olla asjakohane. Vanad diiselsõidukid emiteerivad ilmselt rohkem heitmeid kui uued elektriautod, kuid elektriautode tootmiseks on kulutatud ka märkimisväärne osa meie süsiniku eelarvest juba enne nende sündi. Automaks ummiku maksuna on kohane suurtes linnades, Eesti puhul Tallinnas. Kuna täna ei ole omavalitsused ja riik suutnud välja arendada keskkonnasõbralikku ühistranspordiga liikumise viise inimestele väljaspool suuri linnasid, ei pea me õigeks auto omamise maksustamist, sest see lööb kõige valusamalt meie vaesemat elanikkonda. On üksikud inimesed, kelle südamesooviks on isikliku sõiduki omamine, kuid enamusel Eesti inimestest on vajalik see funktsionaalsus, mida erasõidukid suudavad pakkuda - uksest-ukseni mugavus sellel hetkel kui seda vaja. Ka Eestis on selles suunas omajagu innovatsiooni tehtud ja tegemisel, aga riik peaks siin suuremat toetust näitama ja ka poliitikate kehtestamisega arengut suunama.

Jah. Automaks tuleb kehtestada ebamõistlikult suurtele (mootori võimsus üle 130 kW) sõiduautodele, mis kulutavad palju kütust ja raiskavad ka linnaruumi. Me ei poolda üldise automaksu kehtestamist, sest see lööb vähekindlustatud peresid hõredalt asustatud maapiirkondades, kus isiklik auto on peaaegu ainuvõimalik transport. Üldise põhimõttena peame õigeks maksustada ressursikasutust, mitte omandit, sest omandi maksustamine on psühholoogiline stiimul seda intensiivsemalt tarbida! Automaks peaks laekuma keskkonna taastamise fondi. Vaja on tõhusat ja piisavat elektri- või hübriidauto (edaspidi ka vesinikuauto) soetamise toetusmeedet ning biogaasijaamade võrgustiku toetusmeedet.

Enne automaksu kehtestamist tuleb üle vaadata aktsiisipoliitika, et kütuseaktsiis oleks kasutatud eesmärgipäraselt: teede hoolduseks ja elukeskkonna parandamiseks.

Parempoolsed ei toeta uute maksude, sh automaksu kehtestamist.

Eksperdi kommentaar

Mari Jüssi (Transpordiamet)

Keskerakond vastab väga pealiskaudselt ja populistlikult. Esiteks ei ole autode kliimamõju maksu kaudu hinnastamine “kunstlikult kalliks tegemine” - vaid saastaja maksab põhimõtte rakendamine ehk et CO2-põhise automaksu kaudu maksavad proportsionaalselt rohkem need, kelle uued autod on suuremad saastajad. Ka ei tähenda see, et autoostjal oleks automaksu tulemusel vaja hakata valima – et kas ta maksab maksu või sõidab ühistranspordiga..

SDE vastab põhjalikult ja saab aru põhimõtteliselt, et meil on vaja nii liikuvusmustrites kui ka autode valikus muutusi ja maksuhoobasid. Siiski näeb ka SDE justkui CO2 põhine automaks peaks automaatselt puudutama kõiki autoostjaid ja see maks ei sobiks hajaasustuse elavate inimeste tõttu. Kõik maal elavad inimesed ei soeta endale väga suure kütusekuluga uusi autosid ja ebaökonoomse otsa maksustamine ei puudutaks väiksema sissetulekuga maainimesi - -

Eesti200 vastab küll pikalt ja saab aru, et meil on vajadus maksustada liigset süsinikuheidet. Samas laskub ka E200 populismi justkui automaks automaatselt hakkaks kõiki autoomanikke puudutama. Vaene maaelanikkond ei osta uusi suuri maastureid ja poleks ka maksust mõjutatud.

Rohelised - ütlevad küll selge jah, aga täiendavates seletustes ilmneb, et ka rohelistel pole automaksu ja tõhusate transpordi kliimameetmete seosed päris selged. Esiteks kui automaksu eesmärk on eelkõige enimsaastavamad uued autod maksustada, siis autode võimsus ei puutu teemasse – sest olenevalt mootori-tehnoloogiast võib sarnase võimsusega autodel olla erinev kütusekulu ja CO2 jalajälg. Sama on ka hübriidautode puhul – tänapäeva uute hübriiauotode hulgas võib olla ka väga suure CO2 jalajälga mudeleid

Miks on CO2 põhine ebaökonoomsete uute autode maksustamine oluline?
Eestis maaletoodavad tuttuued autod on Euroopa keskmistest uutest autodest ca 25% võrra kütusekulukamad - praktiliselt iga viies paagitäis kütust saaks olla tarbimata kui teeksime autovalikul otsuse ökonoomsema auto kasuks. Ainult kütuseaktsiisiga või elektriautode ostutoetustega pole Eesti autopark oluliselt ökonoomsemaks muutunud ja praeguste trendide jatkudes on oht, et Eesti transpordisektor ei täida CO2 heite vähendamise kohustusi ja saastamise eest peaks hakkama eraldi peale maksma.

Nii vastustest kui ka üldisest poliitilisest debatist ilmneb, et paljud ei ole aru saanud automaksu eesmärkidest ja võimalustest disainida maks sellistest, et mõjutatud oleksid eelkõige väga kütusekulukaid uusi ja kasutatud autosid maaletoomine. CO2-põhine uute autode registreerimismaks on paljudes maades disainitud astmelisena - st et keskmise tarbimisega uued autod ei oleks maksustatud ja maksumäär tõuseb astmeliselt. Ka ei oleks CO2-põhine maksumäär seotud auto võimsuse või uue tehnoloogiaga (tihti arvatakse, et hübriidid ja laetavad hübriidid automaatselt väiksema maksuga) - tänapäeval võivad olla võimsad autod väikese CO2 jalajäljega ja hübriidid suure CO2 jalajäljega – ehk et maksustamise aluseks oleks otseselt konkreetse automudeli CO2 näitaja, mitte selle tehnoloogia või võimsus.

CO2põhise automaksu eesmärk on esmalt panna autoostjaid valima ökonoomsemate autode kasuks – selle tulemusel väheneb ka jooksvad kulud kütusele ehk et CO2põhine automaks ei tee tervikuna autoga liiklemist kallimaks neile, kes sõidavad ökonoomsete autodega - seega pole relevantne öelda, et tarbijal jääb ainult valida kas kallist maksu maksta või jala käia.

lõppkokkuvõttes võidaksid ka maainimesed CO2põhisest astmelisest automaksust - väheneb surve tõsta kütuseaktsiisi, ökonoomsemate autode soetajate jooksvad kulud on väiksemad ja linnapiirkondades, kus ühistranspordi ja aktiivse liikumsviiside võimalused olemas, saab juba rakendada ummikumaksu, parkimistasusid jne - mis maapiirkondades liikujate maksukoormust ei tõsta

Selge on see, et ainult ühe maksuga me transpordi keskkonnaprobleeme ei lahenda ja kõigile autoomanikele maksu peale peamine ei motiveeriks ökonoomsemaid autosid valima. Ummiku- ja parkimimaksud on linnapiirkondade meetmed, ühistranspordi, jalgrattateede ja erinevate liikumisviiside sujuva kombineerimise arendamine on nii riigi, kohalike omavalitsuste kui ka ettevõtete ülesanne.

Keskerakond 3
Sotsiaaldemokraadid 4
Eesti 200 5
Rohelised 4
Parempoolsed 3
Reformierakond 4
Isamaa 3
EKRE

Eksperthinnang

Majade energiatõhusus on äärmiselt oluline kuid siinkohal oleks mõistlik läheneda ratsionaalselt ning lisaks rekonstrueerimisele uue katuse, soojustuse, ventilatsiooni näol peab kõrval olema ka võimalus vana maja lammutada ning ehitada selle asemel uus tänapäeva nõuetele vastav maja.

Eesti vajab elamupoliitika terviklikku käsitlust, mis hõlmab nii elamufondi kui terviku jätkusuutlikku uuenemist kui ka eluruumide kättesaadavust kõigile üle Eesti. Elamupoliitika pikaajalise strateegilise käsitlus liigub väljatöötamisel olevasse ehitatud keskkonna arengukavasse. Renoveerimise osas on 2050 eesmärgini jõudmiseks EL-is kokkulepitud rekonstrueerimise pikaajaline strateegia ning selles eesmärgis põhjust järeleandmisi teha pole. Peame selle saavutamist realistlikuks.

Lähiaastateks on tugev riigi meetmepakett mõlemas kategoorias olemas nii elamupoliitika kui energiatõhususe osas. Parandame ühistutele laenuraha kättesaadavust läbi käenduse või uuest SF perioodist on ette nähtud ühistutele ka riikliku laenu võimalus. Toetused päikesepaneelidele ehk energiasäästliku rekonstrueerimise toetus. Lisaks jätkuvad riiklikud eluasemelaenu käendused jm.

Sotsiaaldemokraatidele on oluline jätkata pikaajaliselt ka üürimajade ehitamist väljapoole suuremaid linnu ja nende lähivaldasid. Selleks pingutame, et riiklik toetus üürimajade ehitamiseks jätkuks ka pärast 2023. aastal 5 miljoni euro suurust taotlusvooru. Üürielamute programm panustab rekonstrueerimise eesmärki, sest toetust saab taotleda nii uue hoone ehitamiseks kui olemasoleva rekonstrueerimiseks ning riigi tingimusteks on seatud, et ehitada tuleb kõrgeimate energiasäästu- ja ehitusstandardite järgi.

Kredexi 2023. renoveerimislaenude eelarve on 80 miljonit eurot. 2024. ja 2025. on 100 miljonit, aga siis 2026. on 20 miljonit ja pärast seda 0! Ehitajad aga ootavad tööd ja stabiilset nõudlust. Eesti 200 eesmärk on see, et kõik, kes renoveerida soovivad, peavad seda saama KOHE teha. See on meede, mille realiseerimiseks laenu võtmine ei ole patt, sest oma iseloomult on see investeering ja vähendab imporditava toorme (elekter, gaas) osakaalu majanduses ning sellega ka vajadust tulevikus süsinikukvooti osta. Kui meil on valida, kas osta süsinikukvooti või selle summa ulatuses tuleks teha investeeringuid, siis meie jaoks küsimust ei ole - tuleb investeerida! Sellisel juhul saame selle raha eest ka midagi. Ja vähem tähtis ei ole, et kvoodi ostmise eest makse riigikassasse tagasi ei tule. Riigivalitsemise seisukohast ei ole mitte vähetähtis, et ehitamise jooksul laekub ühiskassasse nii käibe-, tulu- kui loodetavasti ka sotsiaalmaksu.

Hoonete rekonstrueerimine, sh. soojustamine, on vältimatult vajalik energiakulu vähendamiseks. Ei ole muud võimalust, kui massiivsed toetusskeemid, eeskätt eraisikutele. Kasutada kõiki võimalusi Euroopa Liidu rahastuse saamiseks sellele rohepöörde jaoks prioriteetsele tegevusele. Eesti riik peab senise ettevõtluse toetamise asemel rohkem keskenduma inimeste toetamisele, sest sotsiaalvaldkond on praegu see, mis pärsib ühiskonna terviklikku arengut. Lisaks oleks vaja suurendada maakütte osakaalu, kuna kütmisest tulenev saaste on Eestis suureks probleemiks ning targad lahendused tuleb kõik käiku võtta!

Eesmärk tuleb täita kortermajade osas.

Eksperdi kommentaar

Jarek Kurnitski (Tallinna Tehnikaülikool)

Erakondade vastused küsimusele, kuidas renoveerida vanemad ja kehvema energiatõhususega hooned aastaks 2050, ei eita teema olulisust, kuid mitmetel juhtudel on prioriteedid mujal ning teatavas mõttes isegi vaadatakse mööda ebamõistlikult suurte energiakuludega toimetulekust. Võib ainult oletada, et kas energiakriisis tekkinud toimetuleku ja energiavaesuse probleemi ei ole täiel määral teadvustatud või siis mõeldakse, et juurpõhjuse kõrvaldamise asemel on lihtsam maksta riigieelarvest kõik jätkuvate kompensatsioonide kujul kinni.

Keskerakonnalt on lühike ja põiklev vastus, et rekonstrueerimine on äärmiselt oluline, kuid samas hüpatakse kohe teise teema peale. Rõhutatakse, et peab olema võimalus vana maja lammutada ning ehitada selle asemel uus tänapäeva nõuetele vastav maja. See on täiesti õige, aga samas avatud uksest sisse murdmine. Teatavasti on meil olemas lammutustoetused, millega tühjaks jäänud maju väikelinnades lammutatakse. Aga Mustamäel ei ole ükski korteriühistu tahtnud vana maja lammutada ja uut ehitada, sest see on kordades kallim kui vana maja korda tegemine. Lisaks tuleb vahepeal välja kolida – ei kõla väga ratsionaalselt. Valijana ma teeksin sellisest vastusest järelduse, et loosungitega on kõik hästi, aga kindlust ei ole, et minu korteriühistu saaks edaspidi rekonstrueerimise toetust küsima minna.

Sotsiaaldemokraadid vaatlevad rekonstrueerimist kui ühte osa elamupoliitikas ja tahavad saavutada elamufondi kui terviku jätkusuutlikku uuenemist ning eluruumide kättesaadavust kõigile üle Eesti. On ka konkreetne vastus: „Renoveerimise osas on 2050 eesmärgini jõudmiseks EL-is kokkulepitud rekonstrueerimise pikaajaline strateegia ning selles eesmärgis põhjust järeleandmisi teha pole. Peame selle saavutamist realistlikuks.“ Eksperdina julgen juhtida tähelepanu, et sotsiaaldemokraadid hõljuvad pilvedes, sest tänaseks on see eesmärki juba sisuliselt käest libisenud ja igal järgneval aastal kuni 2027 aastani kehtiva eelarveperioodi lõpuni jääme selle saavutamisest järjest rohkem maha. Eesmärgi saavutamiseks oleks vaja jõulist poliitikamuudatust, et renoveerimise mahte kahe- või kolmekordistada, mille algatamist sotsiaaldemokraatide vastusest välja ei loe. Siiski, sotsiaaldemokraadid lubavad praeguste toetustega jätkata, mis on positiivne, sest sellega teeb nö pool rehkendust ära. Sotsiaaldemokraatidele on oluline jätkata pikaajaliselt üürimajade ehitamist väljapoole suuremaid linnu ja nende lähivaldasid. Nad rõhutavad, et üürielamute programm panustab rekonstrueerimise eesmärki, sest toetust saab taotleda ka olemasoleva hoone rekonstrueerimiseks. Neid valides võib olla kindel, elamupoliitikaga tegeletakse põhjalikult, kuid käega katsutavate tulemuste saavutamine võib võtta aega. Natuke üllatavalt ei ole vanemate majade elanikud ebavõrdsesse seisu pannud suured küttearved probleemina täit teadvustamist veel leidnud.

Eesti 200 tunnetab renoveerimise vajadust ja selle praegust olukorda erakordselt hästi. Nende poolt on selge vastus, et 2023 renoveerimistoetuste eelarve on 80 miljonit, järgneval kahel aastal 100 miljonit, aga peale seda kukub ära. See ei ole olukord, kus ehitajatel oleks tööd ja võiks tekkida stabiilne nõudlus, mis võimaldaks majad kvaliteetselt ja kulutõhusalt korda teha. Eesti 200 pakub välja jõulise prioriteetide muudatuse, öeldes, et kõik, kes renoveerida soovivad, peavad seda saama KOHE teha. Nad on valmis selleks laenu võtma, sest see on investeering tulevikku. Eesti 200 suudab põhjendada, et nende ettepanek ei põhine nö kummist eelarvel, vaid on majanduslikult ratsionaalne ja teostatav. Nad toovad välja, et investeering kodude renoveerimisse vähendab imporditavate kütuste ja elektri osakaalu majanduses ning sellega ka vajadust tulevikus süsinikukvooti osta. Nähakse võimalust teha investeeringut selle arvelt, et süsinikukvoot jääb ostmata. Rõhutatakse maksutulude laekumist riigieelarvesse, st et kvoodi ostmise eest makse riigikassasse tagasi ei tule, aga renoveerimise eest laekub riigieelarvesse praktiliselt sama palju maksutulu kui toetust väljastatakse. Vana kalana ei tasuks minna õnge, et uuel erakonnal on värsked mõtted, aga julge pealehakkamine on siiski pool võitu. Eesti 200 valides võib olla kindel, et kodude renoveerimine saab uue käigu sisse. Arvestades Eesti 200 suurust, ei saa nad seda üksinda teha, aga kuna teised erakonnad on üldiselt toetaval seisukohal, siis võib Eesti 200 tahtmine ja kompetents selles küsimuses olulise edasimineku tuua.

Roheliste jaoks on rekonstrueerimine samuti üks olulisemaid teemasid. Nad rõhutavad, et see on vältimatult vajalik energiakulu vähendamiseks ning ei ole muud võimalust, kui massiivsed toetusskeemid, eeskätt eraisikutele. Rohelised leiavad, et riik peaks senise ettevõtluse toetamise asemel rohkem keskenduma inimeste toetamisele, sest sotsiaalvaldkond on praegu see, mis pärsib ühiskonna terviklikku arengut. Nad näevad renoveerimises ka suurt võimalust kasvuhoonegaaside heite vähendamist. Ei ole kahtlust, et rohelised on paadis nendega kes toetavad jõulisemat kodude renoveerimist. Võib täheldada, et roheline mõtteviis on muutunud aja jooksul praktilisemaks. Kui valijate toetus viib rohelised üle valimiskünnise, siis neil kindlasti on varasemast usutavam võimekus kujundada riigikogus ja ühiskonnas rohepööre-on-majanduslikult-tasuv mõtteviisi.

Parempoolsetelt on lühike, aga konkreetne vastus, et strateegia eesmärk tuleb täita kortermajade renoveerimise osas. Seda võib pidada selgeks programmiliseks seisukohaks, millega näidatakse, et terve rehkendus ei ole jõukohane ja seetõttu tahetakse panustada täiel määral kõige suurema mõjuga segmenti.