Probleem: Euroopa soovib kasutada üha rohkem taastuvenergiat. Samas ei suuda EL ise toota piisavalt toorainet kütuseks, ostes seda arengumaadest. Sellised tehingud toimuvad aga tihti kohalike inimeste heaolu arvelt. Seega, ühest küljest annab Euroopa Liit arenguriikidele abi vaesuse vähendamiseks ning püüab ise käituda keskkonnasõbralikult. Teisalt on keskkonna saastamine nüüd lihtsalt liikunud arengumaadesse, kus löögi alla satuvad ka kohalikud inimesed ja kus keskkonnakaitse käed on sageli nõrgad.
ELi taastuvenergia direktiivi järgi peab 2020. aastaks olema taastuvenergia osakaal Euroopa transpordis 10%. See on imetlusväärne eesmärk, kuid biokütuse kui olulise taastuvenergia allika kasutamine tekitab probleeme arengumaades, kust kütuse tooraine tihti pärineb.
92% ELi eesmärgist saavutatakse esimese põlvkonna biokütuste abil. Neid biokütuseid tehakse mistahes taastuvast toorainest, näiteks loomsest või taimsest rasvast, tselluloosist, tärklisest, suhkrust jms. Tooraine tootmiseks ei ole aga Euroopal piisavalt maad. Seega liiguvad ettevõtted arengumaadesse, kus on võimalik odavalt palju maad ja vett saada. Ettevõtete käitumine seab aga tõsiselt ohtu kohalike inimeste toidulaua ning inimõigused üldisemalt.
Näiteks Keenias Dakatchas asuva 20 000 inimesega kogukonna igapäevaelu ja elatusallikad sattusid 2011. aastal ohtu, kuna Itaalia ettevõte Nuove Inziative Industriali üritas soetada 50 000 hektarit maad, et toota biokütuseks vajaminevat taime jatrofa. Firma pidi rentima maad hinnaga 2 eurot hektari kohta aastas, mis on tunduvalt alla turuhinna ja ei lubanud kohalikule kogukonnale hüvesid, mida biokütuste tootjad arengumaadele tagama peaksid. Enne kasutasid kohalikud sama maad toiduainete, mee, ravimite ja küttepuude saamiseks ning ökoturismiks. Pärast rahvusvahelisi kampaaniaid ei antud siiski Itaalia firmale luba maa ostmiseks. Piirkond on aga jätkuvalt rahvusvaheliste energiafirmade huviorbiidis.
Eesti on biokütuste osas võtnud kiiduväärse seisukoha, et toitu transpordiks kasutada ei tohi ja selle asemele peab leidma keskkonnasäästlikumaid alternatiive. Samas lasub Eestil EL liikmena kohustus seista ka selle eest, et EL ja Euroopa ettevõtted ei kahjustaks taastuvenergia tootmisel vaeste riikide arengupüüdlusi ega rikuks inimõigusi.
“Eesti on võtnud seisukoha, et eesmärk kasutada biokütuseid 10% on kohustuslik vaid siis, kui suudetakse välja töötada majanduslikult otstarbekad biokütused, mis järgivad Euroopa Liidu keskkonnakaitse nõudeid. Biokütuste toorainena ei kasutataks enam biomassi, millest toodetakse toiduaineid, ning täidetakse ka jätkusuutliku tootmise nõudeid. Samuti toetab Eesti biokütuste tootmisel Eestis turba kasutamise lubamist eeldusel, et täidetakse jätkusuutlikkuse nõudeid.” (Energiamajanduse riiklik arengukava aastani 2020)
Soovitused EL poliitikate sidususe parandamiseks:
2014. aasta vaatas Euroopa Parlament üle praegused seadused, et need toetaksid poliitikavaldkondade arengusidusust. Toidukultuuridest toodetud biokütuste osakaalu vähendati kümnelt protsendilt kuuele. Samuti leiti, et biokütuste tootmisel tuleb arvestada maakasutuse kaudse muutumisega (ingl Indirect Land Use Change, ILUC). Kahjuks ei lisatud direktiivi võitlust arenguriikides maa hõivamise vastu biokütuste tooraine kasvatamiseks. Nüüd on Euroopa Komisjonil võimalus biokütuste alast poliitikat positiivselt mõjutada ja suurendada selle sidusust arengueesmärkidega:
Tõlgitud ja kohandatud järgmistest allikatest:
CONCORD, 2011, „Spotlight on Policy Coherence 2011“.
Foundation Max van der Stoel, 2014, „Biofuels: A Severe Threat to Food Security and Land Rights“
EJOLT, 2012 „Nature Kenya Campaign Saves Dakatcha Woodlands and Puts Jatropha in the dock“