Probleem: Paljud maailma vaeseimad riigid on loodusvarade poolest maailma rikkaimate hulgas. Enamasti teenivad nende ressursside pealt kasumit rikaste riikide suurkorporatsioonid, samal kui kohalikud elanikud on sõltuvad välisabist. Ühe käega annab Euroopa Liit arenguriikidele abi vaesuse vähendamiseks, kuid teisalt kasutab nende loodusvarasid röövellikult ja võtab neilt võimaluse ise oma riiki arendada.
Máxima Acuña Atalaya on 42-aastane ketšua naine, kes elab Põhja-Peruus väikeses Andide külas Tragadero Grande. Ta on nelja lapse ema, kes teenib elatist ketramise ja kudumisega. Tema abikaasa Jaime Chaupe Lozano on põlluharija. Nende maja on ainuke, mis kogukonnast on järele jäänud. Máximast on saanud nende põlluharijate liikumise sümbol, kes võitlevad El Peroli ja Azuli järvede kaitsmise eest. Need järved moodustavad osa Andidele tüüpilisest õrnast mäestikuökosüsteemist: märgaladest.
Conga kaevandus toodab oma ennustatava 17-aastase tegevuse jooksul umbes 12 miljonit untsi kulda ja 3,1 miljardit naela vaske. Peruu kaevandusettevõtted maksavad oma tulult 30% maksu ning kuigi teoreetiliselt jaotatakse suur osa sellest maksust kogukondadele, on Cajamarca piirkond endiselt üks Peruu vaesemaid: 56% selle elanikest elavad vaesuses.
Euroopa tarbib nii palju, et oleme sõltuvad väljastpoolt, enamasti arengumaadest pärit loodusvaradest. Inimeste elu ja areng sõltuvad suuresti planeedi loodusvaradest – maast, veest, metsadest ja mineraalidest. Kahjuks on paljud neist loodusvaradest suures ohus. Kohalikel inimestel takistatakse loodusvarade kasutamist, samal ajal kui suurtootjad üritavad neist lühikese aja jooksul võimalikult suurt tulu saada.
Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika loodusvarade ekspordist saadav tulu ületab ELi ametlikku arenguabi 24 korda. Kui arenguriikide loodusvarade müügist saadavat tulu õigesti kasutataks, lubaks see vaesusest välja aidata miljoneid inimesi.
EL püüab leida kuldset keskteed, et saada enda jaoks toorainet ja samal ajal soodustada neid tootvate riikide arengut ja julgeolekut. Viimane tähendab, et ELi ostetud kaubad ei tohi toetada korruptsiooni, konflikti või halba valitsemist. Mitmetes riikides see ilus plaan aga ei tööta. Näiteks Kongo Demokraatlik Vabariik annab 71% ELi koobaltivajadusest, kuid suur osa rahast läheb mässulistest sõjapealikele. Türkmenistanis on loodusvarade rikkus soodustanud korruptiivset ja repressiivset riigikorda. Probleeme tekitavad ka Euroopa finantsasutused, mis lubavad korrumpeerunud eliidil hoiustada ELi pankades loodusvaradest saadud röövellikke tulusid.
Tõlgitud ja kohandatud järgmistest allikatest:
CONCORD, 2011, „Spotlight on Policy Coherence 2011″
CONCORD, 2013, “Spotlight on Policy Coherence 2013“