Probleem: Suurem osa maailma suhkrust toodetakse arengumaades, kust see ka meie toidulauale jõuab. Suhkrukasvatus on paljude vaeste inimeste ainus elatusallikas, kuid rahvusvaheliste kaubandusreeglite tõttu ei saa nad oma kaupa turul õiglase hinnaga müüa. Seega, EL annab vaestele arenguriikidele abi vaesuse vähendamiseks, kuid teisalt võtavad suhkrukaubanduse reeglid farmeritelt võimaluse inimväärsele elule.
Umbes 75% maailma suhkrust toodetakse suhkruroost ja peamiselt arengumaades. Ülejäänud toodetakse suhkrupeedist peamiselt arenenud maades. Suhkrutootmise kulud erinevad palju, kuid tavaliselt on suhkruroost tootmine odavam. Sel põhjusel kaitseb EL kohalikke suhkrupeedikasvatajaid konkurentsivõimelisema suhkruimpordi vastu kolmandatest riikidest.
2000. aastate alguses toimus suhkrupoliitikas kaks olulist muudatust. Esiteks avanes ELi suhkruturg vähem arenenud riikidest pärit ekspordile. Teiseks avaldas WTO vastuseisu ELi eksporditoetuste korrale. Nüüd pidi suhkrule kehtestama samad reeglid, mis ülejäänud põllumajandussektorile. Selle tulemusena langetati suhkru hinda 36% võrra – liitu importijad said suhkru eest palju madalama hinna.
Reformidel oli oodatust teistsugune mõju—kõrge hinnaga kohastunud Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riikide suhkur polnud ELi turul enam konkurentsivõimeline, võrreldes ELi tootjatega, keda aitasid jätkuvalt erinevad põllumajandustoetused. Suhkrureform tähendas, et neid riike ootas neid järgmise kümnendi jooksul ees 2,5 miljardit eurot saamata tulu. Selle mõju tundsid kõige rohkem Mauritius, Fidži, Guajaana, Jamaica ja Svaasimaa.
Et asju veelgi keerulisemaks teha, loobus EL aasta pärast hindade alandamist suhkruprotokollist ja tühistas protokolliga liitunute impordikvoodid. Selleks, et säilitada oma juurdepääsu ELi suhkruturule, pidid kõik muud kui vähim arenenud riigid Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonnas kirjutama alla vahepealsele majanduspartnerluslepingule.
Arvati, et vaesed riigid saavad muudatustest ühtmoodi kasu, kuida tegelikult läks nende jaoks olukord hullemaks. Selle leevendamiseks eraldati reformist mõjutatud Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide abistamiseks 3,1 miljardit eurot. See raha pidi tugevdama nende suhkrutööstuse konkurentsivõimet, mitmekesistama majandustegevust ning tegelema kohanemisest tingitud sotsiaalse ja keskkonnamõjuga.
Tõlgitud ja kohandatud järgmistest allikatest:
ECDPM (7/2012) “Trade, Aid and Rural Development: EU Sugar Policy and the Experience of Swaziland”
Institute for International Integration Studies at Trinity College Dublin (8/2010) “EU sugar policy reform and developing countries”
Richardson, B. (2009). Restructuring the EU-ACP Sugar Regime: Out of the Strong There Came Forth Sweetness. Review of International Political Economy, 16(4), pp. 673-697