Abitõhususe ja tulemuslikkuse teema on olnud arenguabipoliitikas raskeim pähkel , sest peale aastakümneid arenguabile kulutatud summade ei olnud vaesus maailmas oluliselt vähenenud. Ühiselt tõdeti, et võtmeküsimus ei ole vaid rahas ja selle hulgas, vaid eelkõige viisis ning taktikas, kuidas arengukoostööd tehakse.
Abitõhususe esimene kõrgetasemeline foorum kutsuti kokku 2002. aastal Roomas, millele järgnes abitõhususe teine kõrgetasemeline foorum 2005. aastal Pariisis. Seal kirjutasid enam kui 100 doonor- ja arengumaad, rahvusvahelist organisatsiooni ja kodanikuühendust alla Pariisi deklaratsioonile abi tulemuslikkuse kohta. Sellega nõustuti järgima viit põhimõtet, mõõtma edusamme konkreetsete näitajate abil ja saavutama tulemusi aastaks 2010. Kõige olulisem filosoofilisem muutus toimus põhimõttes, et arengukoostöö partnerriik peab protsessi ise juhtima ning selle suuna ka määrama, sest mida väiksem oli arenguabi sihtriigi oma huvi ning osalus arengukoostöö protsessis, seda tagasihoidlikemaks ja lühiajalisemaks jäid saadavad tulemused. Ja vastupidi.
2008. aasta sügisel Accras toimunud rahvusvahelisel abi tulemuslikkuse foorumil, kus osales enam kui 1700 doonorriikide, arengumaade, rahvusvaheliste organisatsioonide, erafondide ja kodanikuühenduste esindajat, tehti vahekokkuvõtteid. Leiti, et edusamme on tehtud, kuid need pole olnud piisavad, ning vastu võeti nn Accra tegevuskava, millega kinnitati Pariisi põhimõtteid, toodi mõni neist selgemalt esile ja võeti konkreetsemaid kohustusi. Üldiselt tähendab see protsess arengumaade omavastutuse ja juhtrolli ning abitegevuse suurema koordineerituse suunas liikumist ning ka üleminekut üksikutelt projektidelt pikaajalistele koostööprogrammidele.
2011. aastal kohtusid riigijuhid taaskord Busanis, Lõuna-Koreas, et vaadata üle Accra tegevuskava edusammud. Senised saavutused ei ole paljudes valdkondades olnud piisavad ja riigid sõlmisid Busani partnerlusleppe, mille alusel doonorid ja arenguabi saajad edasi töötavad.