Naised moodustavad maailma elanikkonnast poole. Naiste ja tüdrukute diskrimineerimine mõjutab negatiivselt kõiki ühiskonna liikmeid ja riikide üldist majanduslikku arengut. Riigid, kus naistel ja meestel on võrdsemad õigused ja võimalused (ning kus nende saavutamiseks tehakse teadlikke pingutusi), on rikkamad: nende majandus areneb kiiremini ja neil on paremad valitsemissüsteemid (näiteks Põhjamaad). Ühiskondades, kus hoolitsetakse võrdselt meeste, naiste ja laste heaolu eest, on vaestel inimestel lihtsam vaesusest välja tulla ja oma elatustaset parandada.
Sugupoolte võrdõiguslikkuse saavutamine ja edendamine on ühelt poolt vahend arengu kiirendamiseks. Kuid teisalt on see oluline eesmärk omaette, et saavutada nii naiste kui meeste inimõiguste järgimist: KÕIKIDEL inimestel peaksid olema võrdsed võimalused elada inimväärset elu ning ennast ja oma ühiskonda arendada.
Arenguteema seotust sugupoolte võrdsuse küsimusega sobib hästi illustreerima järgnev fakt: naised teevad ära kaks kolmandikku maailma töötundidest, toodavad poole maailma toidust, kuid teenivad ainult 10% maailma sissetulekutest ja omavad vähem kui 1% maailma varast (Allikas: World Development Indicators, 1997, Womankind Worldwide). See ei tähenda vaid seda, et naistel on madalamad sissetulekud ja nad on vähem jõukad – laiemas tähenduses koosneb vaesus naiste poliitilise võimu puudumisest ja ebavõrdsest juurdepääsust põhilistele inimõigustele, tööturule, informatsioonile, sotsiaalsetele teenustele, infrastruktuurile ja loodusvaradele.
Sooline võrdõiguslikkus ja naiste õigused on otseselt seotud mitmete globaalsete arenguprobleemidega ning valdkondadega, millega esmapilgul tihti seost ei märgata, näiteks keskkond, tervishoid ja sõjalised konfliktid: